Katrin Saali Saul: lahkumineku järel ei ole ainuõiget lahendust

Lapsel on õigus oma mõlemat vanemat läbi ühiste tegevuste tundma õppida. Foto: Elmo Riig / Sakala

Lapse kontakti bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute keeruliste või lõppenud suhete pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, koos oldud aja kaudu.

Küsimus pole mitte vanemate õiguses veeta lapsega aega, vaid lapse inimõiguses veeta aega oma mõlema vanemaga, osaleda mõlema vanema elus, õppida neid tundma, saada osa mõlema vanema ajalistest ja materiaalsetest ressurssidest. Laps ei pea valima ema ja isa vahel. Lapsel peab olema õigus olla koos nii ühe kui ka teise vanemaga. Ühel vanemal pole õigust otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja.

Hoolimatute, süüdimatute, vägivallatsejate ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. Normaalsete vanemate puhul peaks pärast paarisuhte lõppemist jätkuma vanemlik liit, mis võiks väljenduda heatahtliku koostöö vormis.

Lahkuminekujärgsel elukorraldusel pole üht ainuõiget lahendit. Ma ei saa öelda, et 50: 50 jaotus on ainuõige või kuidas see protsent kummagi vanemaga oldud ajas peaks täpselt väljenduma. Aga kindlasti on olemas vale lahendus: kui laps näeb oma teist vanemat harva või üldse mitte. Eriti oluline on see just alla nelja-viieaastaste laste puhul, sest selles vanuses on kahjuks nii, et mis silmist, see meelest. Vanemlik lepe, mille alusel väikelaps kohtub teise vanemaga vähem kui kuus päeva kuu jooksul ja kus laps peab ootama kontakti üle nädala, võtab lõivu lapse-vanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kannatada.