Juhtkiri: igaühe Herman Simm

30. oktoobri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Riigireetur Herman Simmile terendav vanglast vabanemine tuletab meelde, et karistuse kandmine ja andekssaamine on kaks eri asja.

Seadused räägivad karistustest. Konkreetselt ja selgepiiriliselt. Kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ning kui inimene on talle määratud karistuse ära kandnud, siis sellega on lugu lõppenud.

Omaette küsimus on, millistel kaalutlustel või kas üldse tuleks riigireetmise eest süüdi mõistetud inimest enne tähtaega vanglast välja lubada ja käitumiskontrollile allutada. Varem Simmi enne tähtaega vabastamise vastu olnud, nüüd aga seda pooldava Lõuna ringkonnaprokuratuuri kõneisik selgitab tänases lehes, et prokuratuuri hinnangul tõotab käitumiskontroll olla mehe õiguskuulekal teel hoidmiseks isegi mõjusam viis kui järelejäänud vangistuse kongis lõpuni kandmine.

Sellisele lähenemisele oponeerib aga justiitsminister Raivo Aeg. «Inimene, kes on süsteemselt Vene riigi kasuks töötanud, peaks minu hinnangul kohtu määratud karistuse lõpuni kinnises vanglas ära kandma,» ütleb minister. «See ei ole juriidiline, vaid moraalne hinnang riigi reetmisele.»

Just nimelt moraalse hinnangu kaudu jõuamegi andekssaamise ja -andmiseni.

Varem või hiljem jõuab kätte päev, mil me ei saa ega tohi keelata Herman Simmile vabaduses linnulaulu või päikesetõusu imetlemist.

Olümpiavõitja Erki Nool on öelnud, et üks argumente, mis teda sportlaskarjääri jooksul dopingu tarvitamisest eemal hoidis, oli enesele aru andmine, et kui ta millegi sellisega vahele jääb, siis ei saa ta Eestis edasi elada. Ühiskond, see tähendab inimesed ei oleks seda talle andeks andnud.

Riigireetmine on valemängust spordis muidugi palju hullem. Õigupoolest ei ole seda tegu võimalik millegi muuga võrrelda. Kui näiteks varguste või röövide puhul on olemas konkreetsed ohvrid, siis riigireetmine on suunatud kogu ühiskonna vastu.

Riigireetmise kahju ulatust on samuti raske hinnata, sest see sõltub palju laiemalt ka poliitilisest olukorrast ning selle kuriteo mõju võib olla protsess. Ent halvimal juhul on kahju hoomamatult suur.

Varem või hiljem jõuab kätte päev, mil me ei saa ega tohi keelata Herman Simmile vabaduses linnulaulu või päikesetõusu imetlemist. Vastasel korral eksiksime me kohtu ja karistusasutuste kaudu väljenduva ühiskondliku kokkuleppe vastu: kui karistus on kantud, siis nii ongi.

Kuid mitte ükski seadus ei saa reguleerida seda, mida eestlased Herman Simmi ja tema tegude vastu tunnevad. See on igaühe vaba voli ja Simmil pole siin midagi teha.

Herman Simm on esimene inimene, kes pärast Eesti iseseisvuse taastamist riigireetmise paragrahvi alusel süüdi mõisteti, ja tema vabanemisest saab igal juhul pretsedent. Kas karistuse ära kandnud riigireetur kujutab endast ohtu? Otseselt ilmselt mitte, sest aastad on möödunud ja värskeid riigisaladusi keegi talle enam ei usalda. Eelmise lause viimane sõna pole juhuslik – usaldust pole riigireeturil võimalik taastada.