Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Aimar Altosaar: parim halbadest variantidest (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Koolikotid.
Koolikotid. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Jagatud vanemlus (inglise keeles ka shared parenting, joint physical custody, shared residence) tähendab korraldust, kus laps elab vaheldumisi kummagi lahuselava vanemaga (35–65 protsenti ajast).

See tähendab mõlema vanema õigust ja vastutust vahetult osaleda oma lapse kasvatamises. Uuemad uuringud kinnitavad, et lapsele tähtsate lähedussidemete säilitamine kaalub üles kahe kodu vahel liikumisest tekkiva võimaliku stressi.

Laste jäämine pärast vanemate lahutust vaid ühe vanema juurde on olnud pikka aega tavapärane. Tänapäeval on aga teaduslikud uuringud ja mitme riigi praktika näidanud, et selline korraldus ei ole loomulik ega lastele kasulik. Euroopas on laiemalt levimas abielu lahutamise või lahkumineku järel hooldusõiguse ja suhtlemisõiguse valikul nn vahetusmudel. Tegemist on regulatsiooniga, kus lapse elukoht on vanemate lahkumineku järel võrdse aja kummagi vanema juures. Võrdse elukoha mudeli kasutamisel võivad olla erinevad motiivid, näiteks lapse ühe vanema soov säilitada lahkumineku järel oma tööalane positsioon või püüd vähendada lahkumineku järel tekkivaid ülalpidamiskulusid. (Vt justiitsministeeriumi võrdlev analüüs «Lapsega suhtlust korraldav kohtulahend ja selle täitmine. Võrdlev analüüs» novembrist 2017.)

Mida avatum ja võrdõiguslikum on ühiskonnas perekonna ja töökohustuste täitmise ühildamine, seda loomulikum on ka pariteetne hooldusõiguse mudel nii kooselu ajal kui ka pärast seda.

Tagasi üles