Maarja Vaino: lageraie tagant paistavad eeslikõrvad

Lageraie. Foto: Kristjan Teedema

Eestis ei ole tasakaalust väljas mitte ainult metsa hävitamise ja taastumise vahekord, vaid ka arusaamine inimelu materiaalsest ja vaimsest poolest, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Kuigi väidetavalt on Eestis metsade olukord igati hea, kuuleb aina rohkem lageraietest, mida Riigimetsa Majandamise Keskus ei pea paljuks ette võtta ka hiiemetsades. Ning kes julgeb arvata, et lageraiete mahud on liiga suured ja sellega on Eestis liiale mindud, saab kiiresti mõne sildi otsaette. Eriti pannakse pahaks, kui sõna julgeb võtta mõni humanitaar. Mida tema ka asjast teab?

Sellest suhtumisest on hästi näha, et tasakaalust ei ole väljas mitte ainult metsa (ja laiemalt ökosüsteemide) hävitamise ja taastumise vahekord, vaid ka arusaamine inimelu materiaalsest ja vaimsest poolest. Praeguse ühiskonna eesmärk on üha suurem heaolu, eeskujuks Põhjamaade heaoluühiskond. Heaolu üks probleeme on aga see, et heaoluteooria seisukohalt on inimese juhtivaks tungiks bioloogilised aspektid: inimene, kes otsib rahuldust ja heaolutunnet, ei eristu selles ülejäänud loomadest. Seda lähtekohta on kritiseerinud just Põhjamaade mõtlejad, näiteks soome kultuurikriitik Jari Ehrnrooth. Aga ka norra filosoof Lars F. H. Svendsen, kes on kirjutanud raamatus «Igavuse filosoofia» sellest, et ainult välise heaolu ja (bioloogiliste) vajaduste rahuldamine viib inimese piinava igavlemiseni.

Heaoluühiskondadest kostab aina rohkem mõtteid, mis seavad kahtluse alla materiaalse heaolu kui n-ö ülima eesmärgi. Heaolu on tähtis, kuid ei võrdu õnnelikkuse ja sisemise rahuloluga. Teiste sõnadega: keskendudes välisele, nähtavale maailmale, mugavustele ja materiaalsele heaolule, on jäänud tähelepanuta asjaolu, et inimene on ennekõike vaimne olend. Tema õnnelikkuse määrab paljuski vaimne tervis, mis on n-ö nähtamatu kvaliteet. Paradoksaalsel kombel on just heaoluühiskondades aina rohkem probleeme depressiooni ja elustiilihaigustega (rasvumine, mõnuained).