Kristina Herodes: kõrged nõudmised on ebainimlikud

Kristina Herodes Foto: Meeli Küttim / Postimehele

Mehi ei ole, kurdavad kenad, arukad naised. Mingisuguseid on, aga mitte nõudmistele vastavaid. Pole piisavalt haridust, ettevõtlikkust, suhtlemisoskust... Ma ei jätka seda loetelu. Nõudmised, mida meestele esitatakse, ei mahuks sellesse loosse äragi.

Naisi ei ole, kurdavad omakorda mehed. Neilgi on hulk nõudmisi, mis algavad eelistustega välimuse suhtes ning ulatuvad argipäevaharjumusteni.

Isegi lastele on nõudmised, millised nood peaks või ei peaks olema. Asjatundjad neid reeglistikke looma on tavaliselt need, kel lapsi ei ole. Nagu suhteteaduses on tugevaimad need, kel suhteid pole. Teoreetikud. Mehaanikud.

Ütleks südametäiega, et mis sa teistelt nõuad, vaata ennast! Aga ei saa. Ka enda suhtes ollakse kriitiline ja nõudlik. Kui varem põdesid oma välimuse ja keha pärast eeskätt naised, siis võrdõiguslikkus on mehedki muretsema pannud. Rahul ei olda ka oskuste, karjääri, positsiooni ega võimalustega.

Rahulolematus on edasiviiv jõud, aga see toimib vaid õiges doosis. Nagu pipar supi sees. Hea on olla valdavas osas endaga rahul, aga alati mõnd detaili edasi arendada. Vastupidi vaates saame kausitäie pipart ja tilgakese suppi. See ei vii kellegi elu edasi.

Inimesed ei pea armumiseks tehniliste näitajate poolest sobima. Me pole masinavärgi osad.

Tean palju ilusaid, noori «ideaalseid inimesi», kes on igas vaates viielised. Ristikesed igal real, vastavad kõrgeimatele nõudmistele. Aga suhelda on nendega sama erutav kui teatmeteost lugeda. Kõik on kalkuleeritud ja ratsionaliseeritud ning viimased elumahlad välja kuivatatud. Täiuslikud AI-prototüübid, mitte enam inimesed kire, vigade ja veidrustega.

Kuidas need inimesed spontaanselt armuvad? Kuidas nad loobuvad nõudmistest ja lasevad minna? Suhte loomine ja endast erineva kaaslasega kohanemine tähendab ju kindla peale komistamist, eksimist, ideaalse pildi mõranemist? Mingitest lootustest loobumist.

Inimesed ei pea armumiseks tehniliste näitajate poolest sobima. Me pole masinavärgi osad. Me teeme loomingulisi vigu, mida masin ei tee. Ja teeme ebaratsionaalseid otsuseid, juhindudes tunnetest ja empaatiast – joontest, mida kõrgtehnoloogia ei suuda kopeerida. Kui oleme üksi, võib asi olla väheses empaatias, mitte sotsiaaldemograafias.

Miks nõuda täiuslikkust mittemasinalt, kellele see ei saagi jõukohane olla?