Itaalia abitöötaja otsib õigust Lõuna-Sudaanis vägistatud naiste nimel

Sisepõgenikud kõndimas ÜRO baasi okastraataia ääres Lõuna-Sudaani pealinnas Jubas. Kodusõja ajal kasutasid valitsusväed vägistamist laialdaselt sõjarelvana, piinates ohvreid vahel tundide või päevade kaupa. Vägistamistelaine pole vaibunud ka pärast rahu sõlmimist riigis. Foto: Jason Patinkin/Ap/Scanpix

End privilegeeritud ohvriks nimetav naine küsib: «Kas tead ütlemist, et ookean saab täis piiskhaaval?» Ja jätkab: «Mul oli selline tunne kohtusaalis – nagu oleksin ma väike piisk, kes püüab täita ookeani. Vägistamine on sõjarelv, mille kasutamine tuleb peatada. Ma olen ohver, aga privilegeeritud ohver, ning mul on kohustus võidelda nende tuhandete naiste eest maailmas, keda vägistatakse ning kellel pole isegi mitte võimalust selle üle kaevata.»

See naine on itaallanna Sabrina. 2016. aasta 11. juulil Lõuna-Sudaani pealinnas Jubas ei langenud tema peale mitte üks piisk, nagu ta ise oma kogemust nüüd kirjeldab, vaid terve pangetäis julmust.

Sel päeval ründasid president Salva Kiiri sõdurid hotellikompleksi, kus ta elas koos teiste eri abiorganisatsioonide töötajatega. Nad kõik olid Lõuna-Sudaanis selleks, et aidata abivajajaid, aga kui neile endile sai osaks 24 tundi täis vägistamist, piinamist ja tapmist, ei tulnud appi keegi, hoolimata telefonikõnedest ja hädasõnumitest, mida nad saatsid läheduses asuvatele ÜRO sinikiivritele, saatkondadele ja sotsiaalmeediakanalitesse.