Mis iseloomustab vallutaja pilku?

Detail Lisa Reihana teosest «In Pursuit of Venus [infected]». 2015–2017. Foto: videoinstallatsioon

Postkoloniaalsed uuringud vaatlevad kolonialismi järelmõjusid ja taastootmist eri kultuurides ja ühiskondades. See uurimissuund sai alguse Lääne-Euroopa ja selle asumaade suhete käsitlemisest, aga viimastel aastatel on selle haare muutunud globaalseks. Põhimõtteliselt saab postkoloniaalsena käsitleda ka näiteks Tsaari-Venemaad, Nõukogude Liitu, Baltimaid ja teisi Vana Maailma riike.

Vaadates «Vallutaja pilku» ja kuulates, mida külastajad räägivad, jäi mulle kõrva hulk küsimusi. Kas selline probleemipüstitus on ikka õigustatud? Kas pole eestlaste ja maooride ajalugu siiski liiga erinev ja nendevaheline paralleel kistud? Millised on teadusuurimuse, võimu ja vägivalla suhted? Kas näitus ei tee võimekatele ja oma aja kontekstis teadmist edasi arendanud baltisaksa õpetlastele ja uurijatele liiga? Mis iseloomustab vallutaja pilku, millest väljapanek kõneleb?