Juhtkiri: maapoisist maailmameistriks

Ott Tänak ja Martin Järveoja Kataloonia rallil Foto: PAU BARRENA/AFP

Viimane kord, kui autoralli maailmameistrivõistlused võitis piloot, kelle nimi pole Sébastien, tegi 16-aastane Kärla koolipoiss Ott Tänak sportrallis alles esimesi samme. Sõiduvahendiks vanaldane Volkswagen Golf, mille tema isa Ivar Tänak oli talle tolsamal 2003. aastal edasi andnud.

Maailmameistriks krooniti norralane Petter Solberg Subarul. Fordi meeskonna liider Markko Märtin jäi viiendaks, olles triumfeerinud Soome etapil suure hulga kohale tulnud eestlaste silme ees.

Seejärel saabusid WRCs kahe läbi aegade edukaima rallisõitja ajastud. Kõigepealt valitses vaevuusutavalt üheksal järjestikusel aastal meie aja ilmselt mitmekülgseim ja ürgandekaim autosportlane Sébastien Loeb, kes mitte üksnes ei kirjutanud ümber rekordiraamatuid, vaid kehtestas rallis reegli, et parim olemiseks ei tohi sul nõrgemaid külgi olla. Katku teed kruus, asfalt või lumi – sa pead selle kohal lendama.

Ja siis oli järg teise prantslase, fantastiliselt kiire ja kuratlikult targa Sébastien Ogier’ käes. Kuus tiitlit kahe eri meeskonnaga tõestasid, et Ogier’ löömiseks pole vääratustele ruumi.

Nüüd on ka see kuningas langenud. Elagu kuningas Ott Tänak! Saare mees sai hakkama sellega, millest belglasel Thierry Neuville’il on napilt puudu jäänud.

Kuid autoralli on meeskonnasport. Esiteks: Tänak ei ole autos üksi. Arusaam, et kaardilugejal ja kaardilugejal pole erilist vahet, on sama võhiklik kui arvamine, et autosport ei saa olla füüsiliselt ränk, sest kogu aeg ju istutakse.

Petter Solbergi ei saa lahutada Phil Millsist, Markko Märtinit Michael Parkist, Sébastien Loebi Daniel Elenast, Sébastien Ogier’d Julien Ingrassiast ning Thierry Neuville’i Nicolas Gilsoulist. Nagu ka Ott Tänakut Elvast pärit Martin Järveojast. Kas mäletate, kuidas 2017. aasta hooajaks ühte autosse istunud paar oli kohe väga edukas? See pole juhus.

Mitte kunagi varem ei ole nii väikse rahvaarvuga riigi sportlased autoralli maailmameistriks tulnud.

Ent kõik algas ikkagi kodust. Ivar Tänakust. Võidusõit ja eriti ralli on sageli põlvest põlve kanduv tegevusala. Peres olemas olev võidusõidukogemus annab noorele alustajale hea toe, aga ka kamaluga asjakohaseid utsitusi sõita kiiremini ja hüpata kaugemale. Ja utsitanud on Ivar Tänak oma poega kõvasti. Nagu ta ise on tõdenud, ajuti lausa nii, et endalgi tekib küsimus, kuhu jääb vanemlik mure.

Karjääri edenedes on Ott Tänak kohanud oma teel rohkesti teisi suuremaid ja väiksemaid edasiaitajaid. Markko Märtinit, kes võttis talendika Tänaku oma tiiva alla. Ettevõtjat Oleg Grossi, kes on saarlase püüdlusi aastaid rahastanud. M-Spordi meeskonna juhti Malcolm Wilsonit, kes andis talle rohkem kui ühe võimaluse. Tänaku praegust ülemust, neljakordset maailmameistrit Tommi Mäkineni.

Ja siis on muidugi mees ise. Ott Tänak ei ole Petter Solberg – alati justnagu oma elu parimat päeva elav sõumees. Üsna vastupidi: Tänak on kinnine, mõtlik, pahatihti rahulolematu, kangekaelne, mõne meelest isegi veidi ülbe. Kuid just nimelt sellisena on ta jõudnud siia, kus ta täna on.

Tänaku tee on olnud okkaline. Eriti 2012. aasta hooaja järel, kui hiilgav võimalus M-Spordis oli luhtunud ning terendas argine päevatöö mõnes kodumaa ettevõttes.

Mitte kunagi varem ei ole nii väikse rahvaarvuga riigi sportlased autoralli maailmameistriks tulnud. Uhke on olla eestlane!