Juhtkiri: Eesti ei pea Poolat tegema

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

Investeerimise ABC järgi on liitintress kaheksas maailmaime. Iga investeeritud euro teenib lisatulu ja see lisatulu veel omakorda lisatulu. Ja nii edasi. Lühiajaliselt ei toimu justkui midagi, kuid nagu astmelise kasvuga ikka – kui juba hoog sees, siis enam pidama ei saa.

Lääneeurooplased said kohapealt juba enam kui poole sajandi eest, endine idablokk aga üksnes uue aastatuhande alguses. Nõnda peab ka mõistma siinset skepsist investeerimise suhtes. Liiati on selle aja sisse jäänud ka kaks majanduskriisi, mis seda alguse hoogu kärpinud. Ei tasu siis imestada, miks langeb soodsale pinnasele plaan pensioni teine sammas lammutada – investeerimine tundubki raha põletamisena.

Millise ajakava järgi hakkab rakenduma valitsuse pakutud reform lähiaastail, on muidugi lõplikult öelda veel raske. Seadust lubas koalitsioon juba aasta lõpuks, kuid uuel nädalal läheb eelnõu alles ringlusse ministeeriumide vahel. Seega pole kindel, kas riigikogul on üldse võimalik seda aastasse alles jäänud nädalatega menetleda.

Reformi eestvedaja Isamaa ei muretse. Tehtagu see siis veebruaris, ütleb erakonnajuht Helir-Valdor Seeder. Kuid vahest tasuks siiski hoog maha võtta, nagu on Postimees oma juhtkirjas ka varem soovitanud.

Tänases lehes pakume õpetlikku lugu saatusekaaslastelt Poolas, kes kriisiaastail oma süsteemi lammutasid, kuid seda nüüd muudetud vormis taas üles ehitavad. Sealsed pensionifondid on tegelenud vahepealsel ajal eelkõige pigem lahkuva rahavoo juhtimise kui investeerimistegevusega. Poola riik loob süsteemi, kus kogumispension taastataks, ent seotaks tööandjaga.

Õppetund: jah, lühiajaliselt riik oma eelmisest otsusest võitis, sest ka tema kohustused vähenesid, kuid ligi kümnend hiljem ollakse olukorras, kus kõigil on sääste üha vähem ja vähem. Vananeva elanikkonnaga riigis pole see just ülemäära roosiline perspektiiv.

Selline stsenaarium terendab aga Eestilegi. Lühiajaliselt riigi kohustused vähenevad, ent mida enam sõltuvad pensionärid pensioni esimesest sambast, seda enam kasvab kõigi töötajate (maksu)koormus. Ja seegi protsess toimub kiirenevas tempos, sest iga pensionär oli ju eelnevalt maksumaksja.

Nagu Poola on näidanud, saab suuri reforme uuesti ja ümber teha, kuid kas ka peaks? Pole ju praegune olukord eriti üllatav, kui kõiki neid eeldusi silmas pidada. Seejuures on raske ennustada, et Eestis laheneks asi kuidagi kardinaalselt teistmoodi. Seda pole koalitsioon pidanud paraku vajalikuks korralikult analüüsidagi, nagu praeguseks hästi teame.

Kõige selle taustal on oht, et usk ja usaldus väheneb. Öeldakse ju, et mees annab sõna ja mees võtab sõna, kuid kas seda saab endale lubada ka üks riik? Kui investeerimine on pikaajaline tegevus, ei saa teha sellega seotud poliitilisi otsuseid lühiajalise kasu nimel. Liituks keegi uuesti süsteemiga, kui see kümne aasta pärast taastataks? Kuniks me neid vastuseid ei tea, tasuks ka aeg korra maha võtta. Eestil pole vaja Poolat teha.