/nginx/o/2019/07/15/12369069t1h5e7b.jpg)
/nginx/o/2019/10/26/12687763t1hf413.jpg)
Eelmisel nädalal algas ja lõppes selleaastane lisaõppekogunemine Okas 2019. Õppus läks enamjaolt korda ning reservväelasi saabus piisavalt, et kõik üksused ära mehitada.
Patrik Hytönen: ühe okka arvamus (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks õppuse suuremaid probleeme oli aga teavitamine. Veebileht, kust reservväelased saavad kindlaks teha, kas neid on kutsutud ning kuhu on vaja ilmuda, jooksis kokku. Seepärast pidi kaitsevägi eelmise nädala teisipäeval avalikustama kogunemiskoha, kuhu reservväelasi oodatakse.
Kolmapäeval õppusele kutsutute puhul süsteem siiski toimis ning reservväelased said portaalist info, kas ja kuhu nad peavad ilmuma. Poole päeva paiku tuli nii SMS kui ka e-kiri. Kuna aga kutsel oli märgitud «viivitamatult», jõudsid reservväelased kohale eri aegadel – kes kiiremini ja kes natuke hiljem.
Tuleb tunnistada, et ise sain õppusest kõigepealt teada sotsiaalmeedia kaudu: Sõdurilehe postituses teavitati, et 23. jalaväepataljon formeeritakse. SMSi ja e-kirja sain mitu tundi hiljem, kui teadsin juba, et olen kutsutud lisaõppekogunemisele. Kõik reservistid ei pruugi jälgida uudiseid, kuid enamik on kindlasti aktiivsed sotsiaalmeedias, mistõttu soovitan kaitseväel seda rohkem kasutada.
Uudistest käis korra läbi ka kriitika, et reservväelased ei tea, milline on nende üksus ning kuhu nad peaksid mobilisatsioonikäsu peale ilmuma. Paraku on see aga reaalsus, sest reservväelased on tavalised inimesed, kes saavad ja peavad iga päev meelde jätma palju tähtsamat infot kui mobilisatsiooniga seotu.
Seetõttu on vajalik, et reservväelastel säiliks võimalus järele vaadata, kas ja kuhu nad peaksid ilmuma. Tõelise ohuolukorra tekkides on küsimus selles, kas Eesti riik suudab hoida töös reservväelaste jaoks mõeldud portaali. Kui see peaks alt vedama, ei saa võimaliku sõja korral vististi avalikult kogunemiskohti välja hõigata.
Tõelise ohuolukorra tekkides on küsimus selles, kas Eesti riik suudab hoida töös reserväelaste jaoks mõeldud portaali.
Kuigi sellest on juba piisavalt räägitud, pean siiski mainima sedagi, et varustuse väljajagamine reservistidele on endiselt puudulik. Mehed, kes saabusid kolmapäeva õhtul, said varustuse kätte alles neljapäeva hommikul. Lisaks hakkas lõpupoole varustust nappima, mistõttu reservistid, kes jõudsid kohale päev hiljem, võisid saada kas liiga suure killuvesti või liiga väiksed kummikud.
Tuleb loota, et tegeliku konflikti korral ei istuta tunde lageda taeva alla, kui varustuse aeglase väljajagamise võib lõpetada üksik pomm või rakett. Usun, et kaitsevägi õpib oma vigadest ning kui vajadus tekib, saavad reservistid on relvad ja varustuse piisavalt kiiresti kätte.