Kõik müügiks! Kas kunsti kaubaks muutumine alavääristab üllaid loojaid?

Stefan Edlis filmis „The Price of Everything“. Foto: Kaader filmist

Eesti juurtega USA arhitekti Louis Kahni poja Nathaniel Kahni mullu valminud dokumentaalfilm „Kõigel on hind“ („Price of everything“) räägib maailma kunstiturust, mis ei erine enam kuigivõrd aktsia-, väärtpaberi- või kinnisvaraturust.

Kunst on kaup, millel on hind, mis ei pruugi sugugi sõltuda sellest, milline on ühe või teise taiese tegelik sisuline väärtus, ega seda sootuks peegeldada. Film viib kunstituru epitsentrisse Manhattanile, kus kaks aastakümmet ajakirjanikuna töötades sattusin isegi mõnel korral selle halastamatu ja hindade lõpus pika nullide reaga turuplatsi äärealadele.

Mul oli kolleeg, kes töötas USA avalik-õiguslikus National Public Radios ja kellega olime kord komandeeringul New Mexicos, et sealset indiaani kunsti vaadata. „See on etno, põnev muidugi,“ ütles ta. „Aga peaksid tulema Manhattanile sinna, kus tegelikult raha liigub. Kunstioksjonitele.“ Vastasin, et huvi pärast võin ju tulla (ja käisingi Sothebys ära), aga minu publikut Eestis see kunsti megaturg lihtsalt ei puuduta.