Jelena Skulskaja: ohtrasõnaline vaikus ja sõna saladus

Jelena Skulskaja. Foto: Liis Treimann

Viit tuhandet külastajat mahutav Herodes Atticuse Odeon rajati akropoli lõunanõlvale suhteliselt hiljuti, kui pidada silmas, et tegemist on Kreekaga – nimelt 165. aastal meie ajaarvamise järgi. Siin toimuvad aastast aastasse Ateena teatrifestivalid, kuhu on päris raske pileteid hankida. Hiljutisel festivalil vaatasin ära Euripidese tragöödia „Palujannad“, mis on loodud umbkaudu 424.–420. aastal enne meie ajaarvamist.

Pole enam koturne, mis lasksid näitlejaid paista pikemate ja tähtsamatena, pole enam maske, mis paneksid üheselt paika rolli iseloomu, aga sisuliselt ei ole midagi muutunud: kogu näitemäng koosneb sõnadest, luuleridadest, mida esinejad esitavad üksteisele ja publikule.

Lugu algab õnnetust Oidipusest, kes saatuse tahtel abiellus omaenda emaga ja tappis oma isa. Hädad saadavad ka tema lapsi: pojad Eteokles ja Polyneikes võitlevad Teeba kuningatrooni pärast ja langevad mõlemad, kokkupõrkes hukkuvad veel paljud vendade sõjakaaslased. Ent tragöödia sisu ei peitu sugugi võitluses võimu pärast, sugugi mitte kahevõitlustes, vaid emade mures ja hädas, kes paluvad anda endale võimalus sängitada lahingus langenud pojad mulda. Naised mustas rüüs, kes itkevad ja kisendavad valgusest ülekülvatud laval, tähise taeva all, mis kõrge mustava kuplina kõrgub amfiteatri kohal, annavad suurepäraselt edasi igavest, otsatut, lakkamata rusuvat muret, mis rapib kogu inimkonda seni, kuni ei loobuta sõdadest, terrorismist, mõrvadest – sest vastasel juhul ootab ees hukatus ja häving.