Eesti Draamateatris esietendub täna Lee Halli näitemäng «Võrk», mis põhineb enam kui neljakümne aasta eest linastunud samanimelisel legendaarsel filmil ning lahkab jõuliselt kriitiliselt aega, mil – kui üldiselt markeerida – uudistest sai meelelahutus. Lavastaja Hendrik Toompere jr ja tema isa, peaosatäitja Hendrik Toompere räägivad, miks on see lugu oluline praeguses Eestis.
Isa ja pojaga kohtudes ei pääse me pikemast meediateemalisest arutelust. Sest uus lavastus räägib sellest. Milline on inimese mõõde meediamaailmas? Mis on ajakirjanduse tähtsus ja väärtus, kui uudised kipuvad üha enam meelelahutuseks? Arvestades asjaolu, et poeg lavastab ja isa mängib peaosas, saame rääkida põlvkondadevahelistest suhetest. Ka maailmavaadete konfliktist, millest viimasel ajal on palju juttu olnud. On’s lõhe põlvkondade ja sellest tulenevalt ilmavaate vahel nii lootusetu ja ületamatu, nagu mõned kriipssuised prohvetid täheldavad?
Aga sissejuhatuseks läheb meil kahe Hendrikuga jutt hoopis sotsiaalmeediale, mis ei lase elul igavaks muutuda. Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri nõunikuks pürgija kukkus suurest õnnest Facebookis sedavõrd nilbel moel verbaalselt paugutama, et jäi ametist ilma. Päevagi töötamata. Selles loos, mis eelmisel nädalavahetusel kõik meediakanalid täitis, on midagi, mis paneb mõtlema. Ja mitte ainult konkreetsest juhtumist.
Kuivõrd te seda lugu olete jälginud?
Toompere jr: Räägid minister Kingo nõunikust?
Toompere sen: Seda kõike on võimatu mitte jälgida, uksest ja aknast tuleb ju sisse. Nii kui mingi kanali lahti teed, siis sellest lugeda saad.
Toompere jr: Aga inimene ise kirjutas nii rumalalt… Mul on üleüldse raske mõista, miks peaks üks inimene teisele niimoodi ütlema.
Mõni arvab, et sotsiaalmeedias saab. Sellel on ka oma valus mõju?
Toompere jr: Sotsiaalmeedias oled sa täpselt nagu tänaval. Kui tänaval midagi avalikult ütled, saab sellest uudise teha. Täpselt sama juhtub, kui ütled midagi sotsiaalmeedias. Sest see on avalik ruum. Tundub, et inimeste teadlikkus on ses osas piisavalt kasvanud. Kuigi, jah, kõnealusel puhul on meil vastupidine näide.