Inimmõju lämmastikuringele tuleb vähendada

Põllu väetamine. Foto: MICHAELA REHLE/REUTERS/Scanpix

Seoses kliimamuutusega räägime viimasel ajal õigusega palju süsinikuringest ja sellest, kuidas on inimtegevus seda mõjutamas. Lämmastikuringe ja selle mõjutamine inimese poolt vajab tegelikult sama suurt tähelepanu, sest ilma selleta ei ole võimalik saavutada meie merekeskkonna head seisundit. Euroopa Liidu Interregi programmist rahastatud projekti GURINIMAS eesmärk ongi hinnata Läänemere lämmastikureostuse vähendamise võimalusi.

Lämmastik on üks enam levinud eluks vajalikke keemilisi elemente Maal, moodustades 78 protsenti atmosfäärist. Samas on valdav osa lämmastikust molekulaarsel kujul (N₂), mida enamik elusorganisme kasutada ei saa. Lämmastikuaatomite-vahelise tugeva sideme lõhkumine nõuab rohkelt energiat. Seetõttu on paljud looduslikud ökosüsteemid pidanud läbi aja hakkama saama bioloogiliselt kättesaadava ehk nn reaktiivse lämmastiku (Nr) piiratud kogusega.

Põllumajandustoodangu suurendamine nõudis, et lämmastikku oleks rohkem. Läinud sajandi alguses juurutatud Haber-Boschi tööstusliku protsessi abil on võimalik õhulämmastikku bioloogiliselt omastatavaks ammooniumväetiseks (NH₃) muuta. Tänu sellele kasutatakse maailmas umbes 115 miljonit tonni lämmastikku aastas väetisena, mis aitab ära toita ligi poole Maa rahvastikust. Tööstuslik lämmastikväetiste tootmine on üks olulisemaid sekkumisi looduslikku aineringesse ning lämmastik on olnud kütuseks revolutsioonile põllumajandustootmises, nii nagu süsinik tööstusrevolutsioonile. Ka on inimeste toodetud Nr-i kogused ja sellega seotud heitmed kasvanud sarnaselt süsiniku emissiooniga.