Juhtkiri: infiltreeruv Hiina

25. oktoobri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Takkajärele vaadates olid üheksakümnendad ja nullindad NATO-le lihtne aeg, mil tegeldi sõjaliste operatsioonidega väljaspool traditsioonilist Põhja-Atlandi tsooni. Ent see aeg on praeguseks möödas. Kohandumine traditsioonilise enesekaitsetööga saab järjest tähtsamaks ja keerulisemaks ülesandeks.

Miks? Sest NATO-le aegade algusest tuttava Moskva tagant hakkab kaugemalt idast veel ähvardavamalt tõusma Peking. Kuid nende suhtes valvas olemiseks ei piisa ainult itta põrnitsemisest, vaid vaadata tuleb iga ilmakaare poole üle maailma ja isegi NATO enda territooriumitele.

Erinevalt lääne traditsioonist on nii Venemaa kui ka Hiina puhul kõik eluvaldkonnad allutatud tsentraliseeritud riiklikele huvidele. Sestap on mõlemale neist iseloomulik infiltreerumine kõikmõeldavatel ja -mõeldamatutel viisidel. Hiinlaste elav huvi sadamate ja teede ning 5G mobiilside vastu pole süütu.

USA kaitseminister Mark Esper ütles eile Brüsselis mõttekoja German Marshall Fund korraldatud üritusel, et Pekingi ja Moskva – just nimelt selles järjekorras – soov voolida maailma teiste arvelt oma tahtmise järgi muutub üha ilmsemaks. Nii Atlandi kui ka Vaiksele ookeanile nägevad ameeriklased olidki need, kes märkasid tõsisena püsiva ohu taga veel tõsisema ohu kerkimist esimesena.

Meie õnnetuseks teevad Hiina ja Venemaa omavahel ka koostööd ning see ei lähe Eestist sugugi kaugelt mööda. Näiteks tunamullu suvel toimus Kaliningradi lähistel Läänemerel Eesti territoriaalvetest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel nende ühisõppus Joint Sea 2017. Kuid ka see, kui Hiina kiusab Lõuna-Koread, Jaapanit või Taiwani või nuhib ringi Austraalia ülikoolides, on oht meile, sest kõik need riigid moodustavad osa sellest maailmakorra struktuurist, mille püsimist me soovime.

Mida teha?

USA mõttekoja Atlantic Council vanemteadur Ian Brzezinski leidis septembris usutluses Postimehele, et aeg on küps moodustada NATO-Hiina nõukogu, mis oleks samasugune nagu juba eksisteeriv NATO-Vene nõukogu. Sellise kogu mõte on luua võimalus suhelda Pekingiga otse. Ideel on jumet.

Ent kindlasti tuleb rääkida ka sõjalistest kommunikatsioonidest ja sõjalisest mobiilsusest. Siit jõuame tagasi hiinlaste investeeringuteni Euroopa sadamatesse ja teedesse kui ka nende pakutava 5G-võrguni. Nagu juba öeldud: need kätkevad ohtu.

Postimehes ilmus suvel koostöös Läti ja Leedu kolleegidega artiklite seeria, mis neid ohte siinses kontekstis selgitas. Hiina võimud reageerisid neile lugudele kõneka valulikkusega.

NATO-l on praeguseks olemas mõningad juhtnöörid, mis puudutavad telekommunikatsiooni ja Hiinat. Eesti juba talitab nende järgi. Kuid sedamoodi ühte jalga astumisega tuleb NATOs kahtlemata edasi minna. Seda on vaja kas või seepärast, et kõigest hoolimata on Hiina siiski ka partner.

Ja veel: Euroopa Parlament teatas eile, et tänavune Sahharovi preemia läheb inimõiguste kaitsmise eest Hiinas eluks ajaks vangistatud uiguuri õpetlasele Ilham Tohtile. Alti investorriigi poolt koonduslaagritesse pandud inimesed väärivad samuti kõike muud kui märkamata jäämist.