Ka surnud kass õpetab maailma mõistma

Perearst Karmen Joller  Foto: Eero Vabamägi

Oleme abikaasaga lapsi kasvatades lähtunud kindlast põhimõttest: me ei valeta neile kunagi. Ka halbades olukordades mitte.

Oleme püüdnud lastele maailma seletada võimalikult täpselt, ilma suurema ilustamise või lihtsustamiseta.

Kui teepervel lamab surnud kass, siis ei juhi ma oma laste pilku mujale, vaid me läheme koos vaatama, mis toimub loomaga pärast surma. Valame koos ehk paar pisaratki – sest surmaga kaasneb ju valu ja kannatus.

Kui laps end vigastab ja verd nähes nutma hakkab, ei torma ma haavale plaastrit panema, et verd ja haava lapse pilgu eest peita. Selle asemel oleme koos vaadanud videot haava paranemisest, olen selgitanud neile fibriini ja trombotsüütide funktsioone. Ja seda, et parim ravi marrastusele on vee ja seebiga pesemine, sest see loob ebasoodsad tingimused bakteritele.

Kui kumbki poistest uurib, miks lambid põlevad, siis räägib mu abikaasa elektronide liikumisest, pooljuhtidest, ergastunud aatomitest ja footonitest.

Juba varakult püüdsime lastele õpetada emotsioone kirjeldavaid sõnu. Lapsed õppisid sõnades väljendama oma rõõmu, pettumust, üllatust, kurbust, lõbusust, viha.