Aleksei Lotman: lämmastikuringe audit

Veekogu eutrofeerumine tähendab vetikaõitsenguid ja ummuksisse jäämist. Foto: Kalev Saar

Septembri viimases keskkonnalehes kirjeldas Kristjan Zobel lämmastikuringe üldisi piirjooni. Toimetaja veerus lubasin, et lämmastiku teema juurde tuleme veel tagasi.

Põhjus on lihtne: lämmastikuringe on mitme asjatundja hinnangul enim inimtegevusest mõjutatud aineringe, ületades häirituse määralt isegi süsinikuringet.

Lämmastik on elusolenditele hädavajalik, kuid selle tavalisel N₂ kujul on tegu stabiilse ja enamikule organismidele kättesaamatu ainega. Bioloogiliselt kättesaadavaks ehk nn reaktiivseks suudavad seda muuta lämmastikusidujad mikroorganismid nagu sinikud, mügarbakterid või aktinobakterid. Põllumajanduse tõhustamise ajaloolised viisid tuginesid just bioloogilisele lämmastikusidumisele. 19. sajandil hakati järjest enam kasutama mitmesuguseid looduslikult leitavaid nitraate ehk salpeetreid, kuid nendegi varud pole piiramatud. Veidi üle sajandi tagasi saksa keemikute Fritz Haberi ja Carl Boschi leiutatud viis õhulämmastikust ammoniaaki valmistada avas ukse reaktiivse lämmastiku märkimisväärsele lisamisele biosfääri.

Pärast Teist maailmasõda alanud põllumajanduse intensiivistamise eeldus oligi odav lämmastikväetis. See aga tähendas, et kasvas lämmastikuühendite uhtumine põhjavette ja pinnaveekogudesse. Põhjavette jõudnud lämmastik muudab teatud kontsentratsioonist alates vee joogikõlbmatuks, pinnaveekogudes põhjustab aga – koos septembri algupoole käsitletud fosforiga – eutrofeerumist ehk maakeeli vetikaõitsenguid, roostikuvohamist ja ummuksisse jäämist. Mida aeg edasi, seda eutroofsemaks veekogud läksid, kuni jõuti olukorrani, kus kogu Läänemeri on eutrofeerumisest mõjutatud. Probleeme põhjustavad ka lämmastikuühendite emissioonid õhku.