Argo Rosin: teaduse rahastamise muutustes – hirmul on suured silmad

Argo Rosin Foto: TalTech

Iga väiksema muudatusega kaasneb ülevõimendatud pahameeletorm, kirjutab TTÜ inseneriteaduskonna professor ja teadusprodekaan Argo Rosin teaduse rahastamise kohta.

Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) Eesti Teadusagentuuri (ETAG) plaan teaduse rahastamises muudatusi teha on igati tervitatav. Eestis on muutunud täiesti tavapäraseks see, et iga väiksema muudatusega kaasneb ülevõimendatud pahameeletorm. Ilmselgelt pole senine teadlaste endi poolt riiklike prioriteetide seadmine olnud erasektori ja riigi jaoks ootuspärane. Teadlastena tuleb aru anda, et oleme ühiskonna osa ja ühiskond ootab teadlaskonnalt suuremat ja otsesemat panust Eesti majandusse.

Mõnevõrra kummastavad tunduvad hiljuti ajakirjanduses esitatud väited, et muudatusi ei saa ja ei tohiks läbi viia. See, et Tartu Ülikoolis sõltub 350 teadlase palk lõppevatest uurimistoetustest, on suures osas pigem juhtimise ja töö korraldamise kui teadusagentuuri ja riigipoolse rahastamise probleem. Seisukohtadele, et rahastamist ei saa muuta seetõttu, et keegi jääb rahast ilma, saab vastata vaid: «keegi jääb alati rahast ilma». Lihtsalt konkurents on olemuslikult igasuguse arengu alus. Samaväärselt Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri seisukohaga «seniste osakaalude muutmine saaks toimuda vaid lisanduva raha arvelt» ei saa kuidagi nõustuda. See põhimõte ei soodusta teadussüsteemi korrastumist, vaid visiooni puudumisel selle sihipäratut kasvu. Ootus stiilis, et kõik peab toimima igavesest ajast igavesti samal moel, ei ole konstruktiivne. See jätab teadlaskonnast pigem religioosse kui muutustele ja arengule avatud mulje.