Andi Hektor: kuidas ajada teadlane mässama?

Meeleavaldus Eesti teaduse ja kõrghariduse toetuseks. Foto: Laila Kaasik

Praeguse valitsuse teaduspoliitikal näib olevat üks selge eesmärk – õppejõud ja teadlased mitte lihtsalt välja vihastada, vaid nad barrikaadidele mässama ajada, kirjutab füüsik Andi Hektor.

Esiti teadusleppe murdmine, siis jadamisi solvanguid ülikoolide ja teadlaste aadressil ning nüüd arusaamatu vusserdamine uurimistoetustega. Mis seal ikka, teadlased, jätame saabuval kevadel ülikoolide kaitsmiskomisjonidesse ilmumata. Võtame ka väljavihastatud kooliõpetajad kampa ja lähme mõnusale ühisele kevadpiknikule, selmet oma närve mai lõpus eksamitel-kaitsmistel krussi keerata.

Võtan luubi alla viimase uurimistoetuste saaga. Eesti aastane teadusrahastus, ümmarguselt 200 miljonit eurot, koosneb kolmest tordilõigust: veerand on uurimistoetused, teine veerand on baasfinantseerimine ja ülejäänud tordipoolik on kõik muu, alates uuringutest, mida tellivad ministeeriumid, kuni teaduste akadeemia eelarveni välja [1]. Uurimistoetus on projekt, kus teadlane esitab viieaastase uurimiskava, seda hindavad välismaised ja kohalikud teadlased ning otsustavad rahastuse. Teadusraha nappuse tõttu saab vaid tugevam viiendik projektidest rahastuse. Baasfinantseeringut jagatakse asutustele valemi põhjal, mis ennekõike arvestab teadustööd (teadusartiklite ja patentide arv) ja välisprojektidest ning ettevõtlusest asutusse sisse toodud rahanumbrit. Kolmas tordilõik koosneb paljudest väiksematest rahastusmeetmetest. Kurbkõnekas fakt on, et sellest vaid mõned miljonid lähevad ettevõtlusega seotud teadustöö jaoks.