Rauno Vinni: kas tahame küünilist või heasoovlikku demokraatiat?

Rauno Vinni. Foto: Praxis

Valitsuserakonnad tahavad oma valimisloosungid rutakalt läbi suruda ning selle nimel ollakse valmis eirama õigusloome ja kaasamise head tava, kirjutab Riigireformi Radari projektijuht Rauno Vinni.

Valimised on demokraatia pidupäev ja kevadel oli Eestis suisa riigikogu ja europarlamendi valimiste karneval. Pole midagi imestada, kui pärast sellist tralli on võimukandjad saanud tiivad ja koalitsioonileppe elluviimine on sama lennukas nagu valimiskampaania. Hoog on suisa nii suur, et need, kelle jaoks poliitikat tehakse, kipuvad reelt maha pudenema.

Rahandusminister Martin Helme ütles hiljutisel Eesti Panga seminaril, et teise samba pensioni reform on poliitiliselt otsustatud ja edasine arutamine on mõttetu. Helme otsekohesus jahmatas neid eksperte, kes oletasid, et mingi illusioon poliitikakujundamise kvaliteedist on veel säilinud. Rahandusministri sõnavõtt kiskus alasti tõsiasja, et valitsuserakonnad tahavad oma valimisloosungid rutakalt läbi suruda ning selle nimel ollakse valmis eirama õigusloome ja kaasamise head tava.

Dilemma on iidne – kas eesmärk pühitseb abinõu? Tõe kriteerium on praktika – enamik valitsusi on näidanud, et võimule pääsedes hakatakse koalitsioonilepet valimisprogrammi lubatud piirkiirust eirates ellu viima, vaatamata rapsimisest tekkivatele puudujääkidele poliitika teostamise kvaliteedis. See on küüniline arusaam demokraatia toimimisest.

Küünikute kõrval on aatemehed, kes leiavad, et kokkulepitud seadusloome protsessi nõuetest ei tohiks mingil juhul üle astuda. Küünikuid ja idealiste lahutab lisaks erinevale seisukohale üks oluline erinevus – võimuesindajatel on hoovad oma tahte pealesurumiseks. Kaunishingedele jäävad lohutuseks nende põhimõtted. Konfliktid on rahvavõimu DNAsse sisse kirjutatud, sellegipoolest – kas poliittehnoloogia võidukäik on Eestis küünikute ning idealistide tasakaalu lõplikult esimeste kasuks kallutanud?