Kalev Stoicescu: Vene ja Türgi teineteisemõistmine

S-400 õhutõrjesüsteem, mida Türgi on Venemaalt ostnud. Foto: MAXIM SHIPENKOV/EPA/Scanpix

Süüriast on saanud Vene-Türgi protektoraat. Mis saab Türgist, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur ja kolumnist Kalev Stoicescu.

Venemaa president Vladimir Putin ja Türgi president Recep Tayyip Erdoğan sõlmisid 22. oktoobril Sotšis MRP-hõngulise teineteisemõistmise memorandumi, millega Süüria on sisuliselt kahe riigi vahel okupatsioonialadeks jagatud.

Juba memorandumi esimene punkt on väga huvitav: «Kokkuleppe pooled kinnitavad oma toetust Süüria poliitilisele ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning Türgi julgeoleku kindlustamisele.» See on mõistagi poliitilise kompromissi keel, milles Venemaa toonitab selle punkti esimest ning Türgi teist poolt. Samas, kuidas saab rääkida omavahel ära jagatud Süüria «ühtsusest» ja «terviklikkusest»? Mida tähendab Venemaa toetus Türgi «julgeoleku kindlustamisele»? See on ilmselt Türgile loa andmine tegutsemiseks oma äranägemise (vajaduste) järgi Põhja-Süüria «turvatsoonis», kuid kas see peab silmas ka suuri relvatehinguid?

Türgi on ostnud Venemaalt S-400 õhutõrjesüsteeme, mis on juba hakanud saabuma Anatooliasse ja mille tõttu USA on ta F-35 varghävitaja projektist välja heitnud. Venemaa on sellest indu saanud ja pakub nüüd Türgile agaralt ka SU-35 mitmeotstarbelisi lahingulennukeid (F-35 asemel). On selge, et Venemaa poolt relvastatud Türgi eemaldub NATOst mitte ainult poliitiliselt, vaid ka sõjaliselt, sest õhukaitse on NATO kõige tundlikum valdkond ning liikmesriikide ainuke integreeritud seire- ja tõrjesüsteem.

Türgil on keerulised suhted USAga ja Euroopa liitlastega ning Kreml rõõmustab nende halvenemise üle üha enam. Moskva on valmis Ankarat poliitiliselt kõrvust tõstma ning üle ujutama odava(ma)te relvadega, tuumaenergiajaamadega ja maagaasiga selleks, et teda oma mõjusfääri tõmmata. Iseasi, kas Türgi soovib olla tulevikus kellegi hoolealune. President juba mõtiskleb kõva häälega tuumarelvadest. Septembri alguses teatas ta avalikult, et «läänemaailma nõue», mis keelab Türgil tuumarelvi omada on, «vastuvõetamatu». Järelikult Erdoğan ihkab Türgile tuumariigi staatust, mille vastu on USA (ka Euroopa), kuid Venemaa... võib-olla aitab (nagu omal ajal Hiinat ja Iraani, kes on USA vastased). Tegelikult asub Türgi pinnal İncirlik​i õhuväebaasis umbes 50 tuumapommi (B61), kuid need on USA omad. On võimalik, et Türgi president kardab Donald Trumpi poliitika tagajärgi – USA tõmbub millalgi välja (viib ka tuumarelvad minema) ning jätab oma liitlased maha. Siis on vaja endal «tuumahaamrit» regionaalse tasakaalu hoidmiseks. Iisraelil on ju olemas.