Loodus kui pelgupaik

Timo Maran, „Metsloomatruudus“ Foto: Raamat

Timo Maran juhib Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna semiootika osakonda. Ta on kirjutanud oma doktoritöö looduses esinevast mimikrist, mis on semioos ja mis võib ühtaegu olla nii varjamine kui avalikustamine. Me oleme Marani teadustöödest teada saanud, et loom on karjas elav olend; isegi kui loom ei ole karjaloom, on ta pärit kolooniast, kus hoolitsetakse järelkasvu eest.

Karja ja selles esinevat hierarhiat teab nii või teisiti iga biosüsteem. Ka bakterid signaliseerivad, ehkki on vaieldud selle üle, et kui roisubakter tõmbub tagasi mingi talle tundmatu lahuse, näiteks värvaine eest, kas on tegu põgenemisega või võttis bakter lihtsalt sisse mingi uue positsiooni.

Semioosi olemusest tuleneb ka metsloomatruuduse mõiste. Tihtipeale tuleb teateid selle kohta, et inimene on väikese uluki päästnud, loom aga tuleb veel hiljemgi teda truult kallistama. Näiteks sellised rebased lasevad ennast paitada ja viskavad usalduse märgiks isegi selili. Kirjandusklassikast loeme, et inimese poolt päästetud kured, pääsukesed, delfiinid jne seisavad tihti inimeste ja loomade maailma piiril, tahavad inimest kui vägevat olevust ja karja juhti loomamaailma kutsuda, et seal tema kõrval elu lõpuni elada.