Triin Habicht: inimkesksus – lihtsalt ilus sõna?

Triin Habicht. Foto: Mihkel Maripuu

Inimkeskne ja väärtuspõhine tervishoid. On need lihtsalt sõnakõlksud, millega muljet avaldada, või on tervishoius tõepoolest midagi muutumas?

Nagu Nigel Edwards kõrvalolevas intervjuus nendib, vajavad need mõisted sõnastamist ja praktilist väljundit. Sel moel, et iga arst ja õde mõistaks, mida nad teisiti tegema peavad ning mis lisaväärtust see patsiendile loob. Ja sel viisil, et inimesedki muutuks passiivsest teenuse saajast aktiivseks osalejaks.

Oleme harjunud tervishoidu jagama tasanditeks, alustades esmatasandist ja lõpetades kõrgema etapi haiglatega. Automaatselt kaasneb sellega hierarhia: kõrgem tasand vaatab esimesele ülalt alla. Lisaks hierarhiale toimub tasandite sees jaotumine mitmeks kliiniliseks erialaks. Omaette kunsttükiks võib osutuda patsiendi tervisehäda ja õige eriala kokku sobitamine. Oh häda, kui terviseprobleeme on mitu, või kui pole selge, millise eriala arst on parim asjatundja. Digitaalne andmevahetus võib siin olla abiks, kuid seda üksnes juhul, kui on võimalused, oskused ja tahe ühiselt patsiendi heaolu nimel tegutseda.

Nii mõnegi arvates peaks tervishoius rohkem konkurentsi olema, et turu «nähtamatu käsi» asjad paika paneks. Paraku on konkurents olemuselt enesekeskne. Eesmärk on «teistele ära teha», sest kuidas muidu võidelda välja suuremat turuosa. Inimkesksuse üheks eelduseks on aga hoopiski see, et asjaosalised teevad koostööd, mitte ei püüa teistele kohta kätte näidata.

Tervishoiu sisemisele killustatusele ja hierarhiale lisaks on veel inimene, kes tervishoiusüsteemi sisenedes muutub patsiendiks. Haigla jaoks sageli lihtsalt «aknaäärseks patsiendiks palatis number kolm» ning haigekassale üheks paljudest ravijuhtudest haigla lepingumahus. Iga patsiendi ja ravijuhu taga on aga päris inimesed. Kõigil neil on omad isemoodi eesmärgid, mille nimel elada ja oma tervis taas kontrolli alla saada.