Kõrvitsalaterna kõrval ei tasu unustada kõrvitsa tervislikkust

Usutakse, et kõrvitsalaternad hoiavad kurjad vaimud eemal. Foto: Arnulf Hettrich/www.imago-images.de

Muude tähtpäevade seas püüab eestlaste ellu tungida hallo­ween – püha, mis on eriti populaarne Põhja-Ameerikas ja mida tähistatakse ööl vastu 1. novembrit. Selle peamine sisu on lahkunute mälestamine, ning kui kunagi oli komme tuua ühislõkkelt koju süsi õõnestatud kaalika sees, mis nägi siis välja nagu latern, leiti peagi, et hoopis kergem on õõnestada kõrvitsat. Need laternad usutakse hoidvat eemal kurjad vaimud.

Kõrvitsalaternat on teha lihtne: tuleb võtta sobiva suurusega kõrvits, joonistada pliiatsiga ette piirjooned silmadele, ninale ja suule, uuristada need noaga piirjoonte järgi tühjaks, lõigata kõrvitsa varre ümber ringjas avaus ja selle kaudu kõrvits sisust tühjendada. „Kaant” ei peaks ära viskama, selle saab hiljem tagasi seada. Seejärel tuleb kõrvitsasse asetada küünal, panna „kaas” peale tagasi – ja saabki ilu nautida! Kindlasti tuleb tähele panna, et kõrvitsa ümbruses poleks hõlpsasti süttivaid esemeid.

Kui kõrvitsa perekonnas on tervelt kolmteist liiki, on meie mail tuntuim harilik kõrvits, see rõõmus kollane või oranž pika roomava, kohati karvase varrega vili. Maheda maitse tõttu sobib kõrvitsast teha nii mahla kui ka soolaseid ning magusaid toite.

Kõrvitsas peitub toitainekolmik (vitamiin C, kiudaine ja karotiin), mis arvatakse olevat hea vähipeletaja. Ka on kõrvits väga hea dieettoit ja soovituslik kaalulangetajale: kalorsuselt võib seda võrrelda lillkapsaga.

Vanarahvas on kõrvitsa viljaliha pidanud alati neerude ja kusepõie tegevuse parandajaks ja mõjusaks vee-eemaldajaks. Sedasi sobib kõrvits südame- ja veresoonkonnahaigele tursete vähendajaks.

Keda painab unetus, sel on soovitatud juua kõrvitsamehu koos meega. Õhtuti sellist mehu juues tulevat hea sügav uni, mis kestab hommikuni.

RETSEPT

Kõrvitsakotletid (sobivad ka veganile)

•       200 g puhastatud kõrvitsat, võiks olla tugevama viljalihaga, nt muskaatkõrvits

•       400 g konservube tomatikastmes

•       1 keskmine sibul

•       80 g kikerhernejahu

•       1 küüslauguküüs

•       toiduõli praadimiseks, soola, musta pipart maitsestamiseks

Riivi kõrvits. Nõruta oakonserv kastmest. Puhasta sibul ja küüslauk, haki peeneks. Purusta oad. Sega kokku riivitud kõrvits, purustatud oad, hakitud sibul ja küüslauk, kikerhernejahu, maitsesta. Vormi massist pallid, seejärel vajuta need lamedamaks. Prae. Sobivad iseseisva einena või pearoa lisandiks.

Mädanevatele haavadele, põletustele ja ka nahaekseemi korral on pandud haiguskolde peale õhukesi kõrvitsaviile, mida sageli vahetada soovitati. Veel on teada, et vanarahvas ravis kõrvitsaga kõhukinnisust, aga kasutas seda ka tedretähnide eemaldamiseks ja ussihammustuse raviks.

Põlisameeriklased silusid kõrvitsaribad ilusti tasaseks, kuivatasid need ära ja valmistasid neist toredaid jalamatte. Ka röstisid nad ribasid lahtisel tulel ja pidasid neid mõnusaks maiuseks. Samuti küpsetasid nad neid kuumas tuhas.

Tõhusaks ravivahendiks on peetud ka kõrvitsamahla. Sellega on ravitud neeruhaigusi, jämesoolepõletikku, kõrgvererõhktõbe ja maksahaigusi.

Tervislik on kõrvits aga kõigile. Seda toredat vilja võiks riivida hommikupudrusse, pannkoogitainasse, lisada muudessegi salatitesse. Kõige tervislikum on seda süüa toorelt nagu arbuusi.

Väga kasulikud on ka kõrvitsaseemned. Need parandavad soolte tegevust ja selle probleemi korral peaks neid toorelt sööma lausa kaks-kolm klaasi päevas. Seemneid on kasutatud ka ussiajatina, eriti lameusside vastu, sel puhul peaks neid sööma vähemalt 100 grammi päevas. Ka eesnäärmeprobleemidega mehed võiksid kõrvitsaseemneid vaevuste leevendamiseks proovida.

KOMMENTAAR

Elina Pajula

Rakvere Ametikooli toitlustuse erialade kutseõpetaja

Esimesed teated kõrvitsakasvatamise kohta Eesti mõisates pärinevad 17. sajandist, ent omaks võeti kõrvits alles 1920.–1930. aastatel, siis hakati aga pakkuma juba rohkesti kõrvitsatoitude retsepte: kõrvitsa-piimasupp, -klimbid, -pannkoogid ja -pirukad, paneeritud praetud kõrvits, kõrvitsasukaad jpm.

Eestis leiavad kulinaarset kasutamist põhiliselt hariliku kõrvitsa alamliiki kuuluvad söögikõrvitsad ja suureviljalised kõrvitsad.

Hariliku kõrvitsa teisendid kannavad üldnimetust suvikõrvitsad, millest tuntuim on rullkõrvits ehk kabatšokk, rahvasuus ka tsukiini, millel süüakse ka õisi. Suvikõrvitsa nimi tuleb sellest, et see ei säili kaua ja on mõeldud kasutamiseks suvel või varasügisel.

Õlikõrvits on koristamise ajal tumeroheline, oranžikate triipudega, järelvalmimisel muutub kollakasoranžiks. Viljaliha on tagasihoidliku maitsega, sobib suppide, hautiste valmistamiseks, ka marineerimiseks. Kuna vili kaalub kolm kuni viis kilo, sobib see ka kõrvitsalaternaks.

Spagetikõrvitsal on 15–25 cm pikkune tünnikujuline vili. Viljaliha muutub pärast keetmist või küpsetamist spagetitaolisteks ribadeks.

Muskuskõrvits ehk muskaatkõrvits on intensiivse aroomiga magus vili. Kuju võib olla ümar, silinderjas või ovaalne. Koor on noorel viljal tumeroheline, täiskasvanud kõrvitsal kreemikast pruunini. Viljaliha on kollane. See on üks armastatumaid kõrvitsasorte tänu kaunile värvile ja magusale maitsele.

Kõrvitsat ostes tuleks jälgida, et koor oleks läiketa (läikiv koor on toorel kõrvitsal), küljes peaks olema ka varrejupp, mis vähendab säilimisel niiskusekadu. Hoida tuleks kõrvitsat hämaras ja jahedas.

Toiduks kasutatav kõrvits peab olema hästi küps, enne öökülmi aiast ära toodud.

Lahtilõigatud kõrvitsat saab hoida külmikus (toidukilega kaetult) paar päeva.