Mari-Liis Hendrikson: kodusest eesti keelest jääb väheks

Õpikud. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Eesti keele tundides Soomes õpetatakse kirjakeelt, mida on peale sorava kõnekeele samuti äärmiselt oluline osata, kirjutab eesti keele õpetaja Soomes Mari-Liis Hendrikson.

Eestlased on olnud Soomes paar viimast aastat kõige suurem võõrkeelne rahvusrühm. Kõik Soome linnad on oma eesti keele õppe süsteemide ja seltsitegevuse poolest erinevad. Mõnes Soome linnas kohtab eestlasi igal elualal: ehitusel, poes, ühistranspordis, haiglates jne. Paljud rabavad hirmsasti tööd ja püüavad kodumaaga võimalikult tihedat sidet pidada. Muidugi on ka mugavuspagulasi, aga siin on veel hariduspagulasi ja kogemuspagulasi ja ehk leidub neid liike veelgi. Igatahes on Soomes eestlaste pilt kirju.

Uusimaal ehk Helsingis ja selle äärelinnades Espoos ning Vantaas elab ametlikult üle 20 000 eestlase. Kuigi eestlastena peame ennast kodumaal väikerahvaks ja räägime oma väikesest keelest, on meid Soomes elavate teiste rahvastega võrreldes nii palju, et Vantaa linnas nimetatakse eesti keelt suurkeeleks.

Tulin Vantaasse eesti keelt emakeelena õpetama üheksa aastat tagasi. Siis oli siin eesti keelt õppimas 300 last ja õpetajaid oli kaks. Linna on eesti keele õpetajaid juurde tulnud, sest õpilaste arv kasvas hoogsalt. Kõige kiirem sisseränne oli 2016. aastal, kui sain igal nädalal uue õpilase. 2017. aasta sügisel õppis Vantaas eesti keelt emakeelena 700 eesti last. 2018. aasta kevadel oli aga neist 700st koguni 100 emakeeletundidest loobunud. Selle arvu suurus kriipis häirivalt hinge.

Enamasti on eesti lastel tulnud üks vanem varem Soome tööle ja toonud hiljem pere kaasa. Perede ja leibkondade kooslus on kirju: üheskoos võivad elada õed-vennad oma lastega, ühe eriala töötajad oma lastega või näiteks ühe küla naised koos oma lastega.