Mihkel Mutt: tarkade demokraatia oleks Eestile parim

Mihkel Mutt. Foto: Liis Treimann

Eestis pole mitte puudu demokraatiast, vaid autoriteet on hajunud, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt, lähtudes uuringust kodanike hoiakute kohta oma riigi suhtes.

Arvamusuuringud on kasulikud juba seetõttu, et korrigeerivad kõikvõimalike arvajate mõttelende, eriti kui autorid seisavad elust kaugel (nagu poliitikud ja kunstiinimesed). Aga üksnes küsitluste kaudu me usaldusväärset pilti ühiskonnast ka ei saa. Näiteks on viimasel ajal maailmas tavaline, et valimiseelsed küsitlused panevad totaalselt mööda. Miks peaksime eeldama, et küsitlused hoiakute ja vaadete kohta lähevad rohkem täkke?

Järgnev arutlus on inspireeritud Eesti Välispoliitika Instituudi direktori Kristi Raiki kommentaarist «Tugeva juhi ihalus eristab Soomet ja Eestit Skandinaaviast» rahvusvahelisele uuringule eurooplaste arvamustest oma kodumaa poliitilise süsteemi kohta (PM veebis 18.10).

Siinkirjutaja skepsis tuleneb isiklikult kogetust – aus ja kohusetundlik vastamine eeldab teinekord tohutut eneseanalüüsi, sügavat hingepõhja vaatamist. Lühidalt: inimene ei tea ise ka alati, mis ta tegelikult arvab. Ta arvab, et ta arvab, aga tema n-ö isiklik arvamus koosneb paljudest välistest ja võõrastest komponentidest. Siia kuluvad traditsioon ja inerts, soov ennast omaenda silmis paremas valguses näha jne.

Raik nentis: «Inimeste väärtushinnangud ei moodusta loogilist tervikut.» Jah, inimene ei mõtle enamasti süsteemselt. Seetõttu tundub, et oleks õigem inimeste üle otsustada mitte sõnade, vaid eeskätt tegude põhjal. Olulisem sellest, mida kirjutatakse ja räägitakse, jututubadest ja debattidest on see, kuidas käitutakse. See kehtib täiel määral avaliku, sotsiaalse käitumise kohta, muuhulgas demokraatia ja võimuvertikaali suhtes.