/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/10/23/12678798t1h1382.jpg)
Kõik algas sellest, et rohud on liiga kallid.
Juhtkiri: üheteistkümnenda tunni haagid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Apteegireform on nõnda pikk ja segane lugu, et paljud inimesed on kardetavasti ära unustanud või mitte kunagi teadnudki, mis mure selle sünnitas. Sestap meenutagem lühidalt.
2012. aasta lõpus avaldatud riigikontrolli audit näitas, et Eestis on ravimid kõrgema hinnaga kui mitmes teises riigis ning apteekide asutamise piirangud pole täitnud neile pandud ootusi. Nagu ka seda, et apteekidevaheline konkurents on siinmail nõrk, sest valdav osa sellest turust kuulub kahele ravimite hulgimüügifirmale.
Nii vormus ettepanek algatada seadusemuudatus, millega asutamispiirangud kaotada ja keelata ravimite hulgimüügiga tegeleval ettevõttel apteeki omada. Selline plaan kukkus viljakale pinnasele, kuivõrd juba nimetatud asutamispiirangud olid lisaks riigikontrollile hinnanud põhiseadusevastaseks ka õiguskantsler ja konkurentsiamet.
Praegu tundub kõnekas riigikontrolli toonane rõhutus: «See riigikontrolli ettepanek riivab tugevalt ravimite hulgimüüjate ärihuve.» Ehk siis alguse juurde tagasi tulles: kodanike huvi saada rohud kätte odavama hinnaga seati kahe konkreetse ettevõtte heaolust kõrgemale.
Asi on inimestes.
Ent isegi oma kodanike nimel end kehtestades ei saa väärikas riik teha selliseid muudatusi üleöö. Seega, kui ravimiseaduse muudatus 2015. aasta alguspooles jõustus, hakkas tiksuma viieaastane, 2020. aasta 1. aprillini kehtiv üleminekuperiood. Olulisima punkti järgi ei tohi ravimite hulgimüüjatele selleks ajaks apteeke kuuluda. Neid võivad pidada vaid elukutselised proviisorid.
Olenemata sellest, milline on kellegi seisukoht proviisoriomandi nõude õigsuse suhtes, ei muuda see tõika, et nüüd reformi tagasi pööramine ei teeniks mitte ravimeid ostvate inimeste, vaid nende pakkujate, täpsemini kahe suurima müüja huve.
Kuid nüüd, üheteistkümnendal tunnil, viis kuud enne perioodi lõppu, on ootamatult tekkinud võimalus, et reformi ei tule. Või vähemasti ei tule nõndanimetatud ravimite hulgi- ja jaemüügi vertikaalse integratsiooni keeldu, kuid just see on olnud kogu selle pika teekonna ettevõtmise põhjus.
Aastad on juba möödunud. Olenemata sellest, milline on kellegi seisukoht proviisoriomandi nõude õigsuse suhtes, ei muuda see tõika, et nüüd reformi tagasi pööramine ei teeniks mitte ravimeid ostvate inimeste, vaid nende pakkujate, täpsemini kahe suurima müüja huve. Kahju kannatavad ka proviisorid, kes on tuleva aasta kevadeks valmistunud, muu hulgas laenu võtmisega.
Pealegi: probleem, mida lahendama asuti, jääb. Mis sellest edasi saab? Kui seda uutmoodi lahendama hakatakse, siis kui mitu aastat tolle lahenduse elluviimiseni kulub?
Tänases lehes kajastatav otsus apteegireformi mõistlikkuse küsimus nii-öelda avada sündis väikses ringis ning üle sotsiaalvaldkonna eest vastutava ministri Tanel Kiige pea. Sellega pole päri sisuliselt ükski asjasse puutuv instants. Valitsuskoalitsiooni reasaadikutele tuli suunamuutus samuti üllatusena.
Milleks seda ikkagi vaja on? Õigemini: kellele seda vaja on? Kas ennekõike ravimeid ostma pidavale inimesele? Või on tema nüüd kogu selle pika ja keerulise asjade kulu järel tagaplaanile kukkunud?