Kunstnikku painab Tartu ajalugu

Imat Suumanni tööd. Üleval «Auvalve Dörperile», all «Möödaminek Dörperist». Foto: Repro

Imat Suumann on teada-tuntud kunstnik, kes mitte lihtsalt ei kujuta Tartut, vaid jäädvustab igas maalis midagi tema ajaloost. Seekordne Suumanni näitus üllatas eri stiilidega ja tõe otsing oli üldse nagu labürindis ekslemine.

Juba avamissõud saatis salapära. Eellooks on Academia Gustaviana rootslasest üliõpilase Johannes Claudii Risinghi kõne Tartu linnast, mille ta pidas ülikooli suures auditooriumis 12. jaanuaril 1637. Ta ülistas Tartu kunagist ilu ja hiilgust ning rääkis selle julmast hävitamisest. Kõne koos kommentaaridega ilmus Ilmamaa välja antud raamatus (2009), kust luges kõige paremad kohad ilmekalt ette Kristjan Zobel.

Risinghi kiidusõnad on muljet avaldavad, seda ka tänu Marju Lepajõe suurepärasele tõlkele. Seitsme kirikuga hästi kaitstud Tartu olevat olnud «kunagi õitsvaim linn», kus valitses tõeline küllus. Majad «kõige suurejoonelisemad /---/, väravad ja uksed on puumeistrite poolt elegantselt kaunistatud pahkmikornamendiga /---/ toomkirik oli kunagi oma ilult sedavõrd silmapaistev, et kogu Liivimaal polnud leida suuruselt, katuse ja tornide kõrguselt sama uhket».