/nginx/o/2019/10/21/12676039t1h6af3.jpg)
Vandeadvokaat leiab, et kurjategija võib riigi poolt koduvägivalla ohvrile pakutud lahendused hoopis uueks terroriks muuta.
Vandeadvokaat Tambet Laasik on näinud paljusid vägivallajuhtumeid, esindades nii kannatanuid kui ka vägivallatsejaid. «Kui naisepeksja kaitsmine on enamasti lihtne ja sirgjooneline ülesanne, siis ohvrit esindades tekib tunne, et jooksed aina peaga vastu seina,» tunnistab Laasik.
Tuginedes kümnete klientide kogemustele, väidab ta, et riigi pakutud lahendused koduvägivalla ohvritele võivad kannatanu hoopis vägivallatseja võimusesse tagasi viia.
Täielik kontroll, alandused, sõim, tõukamine, kägistamine, sülitamine, jõhkrad jalahoobid – need olid igapäevane osa Haini Tammeoksa elust endise abikaasaga Rootsis. Kuigi Tammeoks lahkus sellest kooselust enam kui kaheksa aastat tagasi, pole ta vägivalla katkematust kadalipust siiani välja pääsenud.
Koletisest lahkuminek võib tähendada halbu ja veelgi halvemaid valikuid – aastatepikkust jätkuvat vaimset terrorit, mille oskuslik ja süsteemne rakendamine toimub kohtusaalis. Eriti kui mängus on lapsed.
Viimase kaheksa aasta jooksul on Tammeoks pidanud endise mehega alatihti uuesti silmitsi seisma: elatisvaidluse ajuvabad nüansid, lähenemiskeelu määramine, seejärel lähenemiskeelu rikkumine ning kõigele lisaks mehe esitatud kohtuhagi, millega ta palub lõpetada tema vägivaldsusest avalikult rääkimise.
«Iga kord, kui teda näen, tekib seesama ängistav tunne, mis haaras mind siis, kui olime veel koos,» sõnab naine.
Kuid alustame selle raske teekonna algusest. Kannatanu kõige loogilisem samm on abi otsimine politseist.
Laasik viitab statistikale, millest nähtub, et kriminaalmenetlusest pikas perspektiivis tõenäoliselt abi ei ole. Vaid viis protsenti väidetavalt koduseinte vahel ette tulnud vägivallajuhtumeist suudetakse ära tõendada ja saab karistatud.
Olgu mainitud, et justiitsministeerium vastab Laasiku kriitikale sellega, et karistus pole ainuke lahendus, mille järgi menetluse edukust mõõtma peaks. Rakendatakse ju ka kokkuleppe korras sotsiaalprogramme, lähenemiskeelde ja lepitamist.
Tammeoksa peksis tema endine elukaaslane aastaid, järjepidevalt ja jõhkralt, kuid süüdimõistvat kohtuotsust naisel ette näidata pole. «Vägivallatseja kontrollib sinu elus kõike. Kui tahaksid teha teha sinikatest pilti või kirjutada sõpradele, siis võtab mees näiteks telefoni sinult lihtsalt ära. Ta näeb ekstra vaeva, et tema jõhkrast käitumisest jälge ei jääks,» selgitab naine.
Karistava otsuse puudumine tekitab järgnevaid probleeme. Tammeoks on kogemusnõustaja, mistõttu räägib seda traagilist lugu avalikult, kuid eksmees soovib kohtu kaudu sellest kõnelemise ära keelata ja et temalt veel vabandustki palutaks. Argument ongi, et meest süüdi mõistev kohtuotsus puudub.
«Kriminaalmenetluste osas ongi probleemi raske leevendada. Menetlusnorme ei saa lõdvendada, süütuse presumptsiooni tuleb austada ning ressursid on paratamatult piiratud,» ütleb Laasik.
Vandeadvokaat usub, et koduvägivallajuhtumite kiiremaks lahendamiseks olekski mõistlikum kasutada lähenemiskeeldu. Paraku viib seegi valik okkalisele teekonnale.
Kolm võimalust
Kutsu politsei
• Mullu anti perevägivallast teada 14 277 korda, millest 3708 korral alustati kriminaalmenetlus. Ametliku käigu saab iga neljas teade koduvägivallast.
• Umbes iga viies lähisuhtevägivalla kriminaalmenetlus lõpeb süüdimõistva otsusega.
• 14 277 registreeritud juhtumi kohta saab seega karistada umbkaudu 740 inimest. Seega saab peksja karistada igal 20. vägivallast teatamise korral.
• See ühtib ka Avatud Eesti Ühiskonna Instituudi (AEÜI) statistikaga (2015), mille järgi umbes viis-kuus protsenti lähisuhtevägivalla juhtumitest jõuab karistamiseni.
Allikas: sotsiaalministeerium, justiitsministeerium AEÜI, riigiprokuratuur
Taotle lähenemiskeeldu
Lahenduse tõenäosus: ~25%
• Seda taotleb umbes üks ohver tuhandest. Kannatanud esitasid mullu 61 lähenemiskeelu avaldust. Neist rahuldati 14. Tsiviilmenetluses õnnestub seega iga neljas taotlus.
• Suurem õnnestumise tõenäosus on kriminaalasjades, kuid seal taotleb prokurör lähenemiskeeldu samuti harva. Kriminaalasjades rahuldati mullu 36 taotlusest 30. See on 83 protsenti.
• Mullu alustati 3700 kriminaalmenetlust, seega küsis prokurör lähenemiskeeldu umbes igas sajandas juhtumis.
• Lähenemiskeelu rikkujaid on palju. Mullu rikkus 30 inimest lähenemiskeeldu 176 korda.
Allikas: sotsiaalministeerium, justiitsministeerium
Perelepitus
Lahenduse tõenäosus: ?
• Rakendatakse, kui tahetakse saavutada kohtuväline lahendus näiteks lastega seotud vaidlustes, kuid ka lähisuhtevägivalla kriminaalmenetluses. See ei tähenda sugugi, et pooled lepivad ära või jäävad kokku.
• Lepitamine ei sobi koduvägivallajuhtumite puhul, kus üks pooltest on domineerival positsioonil.
• Statistikat perelepituse kohta on tehtud vähe.
Allikas: justiitsministeerium, lepitajate ühing
Ohvriabi number on 116 006.
Pärast aastakümnetepikkust kooselu otsustas Tammeoks koos viie lapsega terrori eest Eestisse pageda. Endine elukaaslane tuli talle siia järele. Kolis sisuliselt vastasmajja ja luusis tema kodu ümber ringi. Astus tuppagi, kui Tammeoksa kodus polnud.
Tammeoks taotles kohtust lähenemiskeeldu, kuigi talle selgitati, et selle saamine võib olla keeruline.
Laasik selgitab, et lähenemiskeelu saamine on tõesti raske, sest esikohale on seatud vägivallatseja, mitte ohvri õigused. Mehe vägivaldsust lihtsalt ei usuta, kui tegemist on vaid sõna-sõna-vastu-olukorraga.
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand rõhutab, et lähenemiskeeldu ei tohigi määrata kergekäeliselt, kuna see on tõsine põhiõiguste riive.
/nginx/o/2019/10/21/12676040t1h2e7f.jpg)
«Praegune olukord on tingitud ühest riigikohtu lahendist, mille järgi ei tohi lähenemiskeeld kaasa tuua alusetut õiguste riivet,» selgitab Laasik. «Ma mõistan, miks see otsus on tehtud, aga mulle näib, et selle tegelikke tagajärgi ei osatud toona aimata.»
Lähenemiskeelu vajalikkusega nõustuvad kõik spetsialistid. Ometi taotlevad prokurörid ja ohvrid seda harva. Härmand ütleb, et järgmisel aastal tuleb seadusemuudatus, mis teeb lähenemiskeelu määramise kiiremaks ja valutumaks.
Aga isegi kui keeld määratakse, ei pruugi see kaitset pakkuda.
Pärast pikka kohtuteed Tammeoksa ja tema laste kaitseks keeld määrati, kuid tolku sellest polnud. Vägivallatseja jälitas lapsi edasi ning käis ikka naise korteri juures luuramas.
Kui andsin teada, et ta rikub lähenemiskeeldu, siis selgitati, et ühest korrast ei piisa. Peaks olema vähemalt kolm rikkumist.
«Kui andsin teada, et ta rikub lähenemiskeeldu, siis selgitati, et ühest korrast ei piisa. Peaks olema vähemalt kolm rikkumist. Iga teatamise peale näis see arv suurenevat,» räägib ta.
Lõpuks ei saanud politsei arvukaid juhtumeid enam eirata. Rikkumisi kogunes juba sadakond. Mees mõisteti lähenemiskeelu rikkumises süüdi. Esimesest rikkumisest karistuse jõustumiseni kulus kolm aastat.
Kui mängus on lapsed, siis üritatavad spetsialistid lahendusi otsida nende huvides. Vaidlusi tekitab, mis laste huvides on.
Protsess, mida nimetatakse perelepituseks, on riigi poolt tugevalt soositud lahendus, mis tekitab spetsialistide seas aga omajagu vaidlusi. Seda rakendatakse nimelt ka juhtumitel, kus vägivald on tõendatud.
«Võib esineda olukordi, kus vägivallatseja on küll süüdi mõistetud, kuid leitakse, et ta on ikkagi hea isa, sest laps ju viga ei saanud,» räägib Ida-Virumaa naiste tugikeskuse spetsialist Karoli Põllumäe.
Laasiku väitel on perelepitamine muutunud õudusunenäoks tema kümnete klientide jaoks. Perelepitus võib tähendada näiteks, et naine on sunnitud mehega nädalas korra silmitsi seisma. Toimuvad grupiteraapiad, kus esitatakse näiteks ülesanne nimetada oma partneri juures mõni hea omadus. Ja siis naine, kes varem mehelt võib-olla iga paari päeva tagant peksa sai, peab kõigi silme all kaaslast kiitma hakkama.
Naine, kes varem mehelt võib-olla iga paari päeva tagant peksa sai, peab kõigi silme all kaaslast kiitma hakkama.
«Sisuliselt antakse vägivallatsejale auditoorium. Ta hakkab naise väiteid ümber lükkama, ütleb, et mingit vägivalda pole. Ja ilusaid lugusid armastatakse rohkem kui koledaid,» selgitab Laasik.
Lepitamisse ei suhtu umbusuga ainult vandeadvokaat, vaid ka naiste tugikeskuste spetsialistid. «Vägivalda ei saa lepitada,» rõhutab Tallinna naiste kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik. «Oleme näinud ka juhtumeid, kus mees lepituse aja (kuus kuud – toim) peab vastu, kuid kohe pärast seda vägivald jätkub.»
/nginx/o/2019/10/21/12676041t1h287d.jpg)
Tammeoks ei nõustuks sellise meetmega ealeski. «Ka minult on kohtuasjades küsitud tihti lepituse ja kompromisside kohta. Et äkki tuleks poolele teele vastu. Millest aru ei saada – pool teed on vägivallatseja silmis hoopis midagi muud kui ohvri jaoks.»
Riigil on lepitusse aga palju usku. Praegu valmistatakse ette seadusemuudatust, et lepitust ei kasutataks ainult kriminaalmenetluse alternatiivina, vaid kannatanu saaks seda teenust ka kriminaalmenetluse käigust hoolimata.
Prokuratuuri ja justiitsministeeriumi esindajad rõhutavad, et lepitust ei rakendatagi lähisuhetes, kus üks pool domineerib teise üle. Et ohud on riigile teada.
Kuna enamik koduvägivalda pole aga tõendatud, ei pruugita ohvri väiteid vägivaldsuse kohta lihtsalt uskuda. Sellisel juhul võibki naisele peale sunnitud perelepitamine muutuda toksiliseks.
Põllumäe selgitab, et kui ei ole süüdimõistvat kohtuotsust, siis pahatihti oleneb ohvri uskumine ametnike hoiakutest, mis jätavad kohati aga soovida.
Nii-öelda talupojatarkusi stiilis «vägivald on alati kahepoolne» kuuleb Eestis ka spetsialistide suust siiani. «Tihti kuuleb midagi sellist näiteks riigi poolt võimaldatud laste advokaatide käest,» väidab Ida-Virumaa tugikeskuse spetsialist.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)