:format(webp)/nginx/o/2018/05/24/7861084t1h2d50.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/21/12675707t1h76a4.jpg)
Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson oli möödunud nädalal edukas Euroopas, tulles Londonisse tagasi uue Brexiti-leppega. Nagu kombeks on saanud, tõmbas aga Briti parlament peaministril hoo maha.
Martin Kutti: usutav enesehävituslikkus (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda esmalt laupäeval, mil kiideti heaks Sir Oliver Letwini esitatud nn kindlustuspoliis, ja ka eile, mil spiiker John Bercow ei lubanud protseduurireeglite tõttu Johnsoni lepet hääletusele panna.
Eelmine peaminister Theresa May muigas ja ütles, et see on déjà vu: jälle peab peaminister viimasel hetkel lahkumislepet parlamendist läbi suruma.
Oleme just viimase ajapikenduse jooksul näinud, kuidas parlament suudab efektiivselt tegutseda vaid kriisiolukorras. Suvel, mil tähtajani paistis aega olevat, ei katkestatud puhkust ja lasti väärtuslikel päevadel mööda tiksuda. Kui aga Johnson püüdis parlamenti tööseisaku kaudu mängust välja suruda, tehti tema takistamiseks muidu mitme nädala töö ära mõne päevaga. Ka nüüd, pärast Johnsoni uut lepet, tuldi üle 37 aasta esmakordselt laupäeval debatiks ja hääletuseks kokku.
May pani omal ajal parlamendis korduvalt rahvasaadikud valiku ette: tema lepe või leppeta lahkumine. Kuna May puhul teadis terve riik, et ta ei soovinud algselt EList kuskile minna ja tahtis seda veel vähem ilma leppeta teha, polnud need valikuvariandid tema esituses piisavalt veenvad ning tõid hoopis kolm kibedat kaotust.
Johnson on korrutanud lubadust lahkuda 31. oktoobril ehk seadnud parlamendi samasuguse valiku ette, kusjuures suure osa ajast tal isegi ei olnud lepet, millega lahkuda.
Johnsoni tahumatu, ettearvamatu ja jonnakas olemus mängib praegu tema kasuks ja keegi ei kahtle selles, et ta oleks valmis leppeta lahkuma. Viimastel kuudel on nii parlament kui kohus pidanud Johnsonit enesehävituslikult kursilt koguni vägisi kõrvale tüürima.
Johnsoni tahumatu, ettearvamatu ja jonnakas olemus mängib praegu tema kasuks ja keegi ei kahtle selles, et ta oleks valmis leppeta lahkuma.
Johnsoni lepet peetakse May omaga sarnaseks ja olenevalt vaatenurgast on isegi väidetud, et see on majandusele märksa hullem. Hoolimata sellest, et Johnson on ilma jäänud parlamendienamusest ja vihastanud välja kõikvõimalikud leerid alamkojas, on tema lepe praeguseks hetkeks heakskiidu saamisele lähemal, kui May oma kunagi oli. Tegu saab ilmselt olema hääletusega, mille otsustab mõni üksik hääl.
Võib öelda, et just Johnsoni valmidus silma pilgutamata katastroof esile kutsuda ja praegu kimbutav ajanappus võivad olla need faktorid, mis tema leppe lõpuks ka kahjude piiramise eesmärgil parlamendist läbi aitavad. Olgu see lahkumislepe milline tahes, aga heakskiidu saamiseks võib olla piisav lihtsalt see, et Johnson otsustas leppeta lahkumise asemel kokkuleppe sõlmida. Ei tea ju keegi seda, mida ettearvamatu Boris vastasel juhul korraldaks.