Kadri Kuulpak: kuidas aidata joodikute last?

Alkohoolik Foto: Elmo Riig / Sakala

Kell näitab kuus hommikul. Naabrite juurest kostab läbilõikav ahelsuitsetaja naer. Selle kõla meenutab hinge kinni jäämist. Samasuguseid naerupahvakaid kuuldus ka kaksteist tundi tagasi. Kell oli siis kuus päeval. Juba siis olid naabrid – mees ja naine – maani täis.

Lisaks nende kahe naerule ja pehmekeelsele jutule kostab samast korterist ka ühe poisslapse, arvatavasti koolieeliku hääl. Enamikel õhtutest kuuleb poisi jutuvada ka veel pärast südaööd. Siis, kui lapsed peaksid magama. Kuuldub ka räuskamist.

Kell kümme, kui teadupärast juba poodi uue pudeli järele saab minna, süüdistab naine last kahe euro varastamises. «Võtsid küll!» «Ei võtnud!» «Ära valeta!» «Ma ei valetagi!» ajab poiss muudkui vastu. Kuuldub roppusi, «ära t**a tee!», mida mina selles vanuses polnud veel kuulnud. Ja ähvardusi. Aga veel ei ole kuulda olnud löömist. Veel ei ole põhjust olnud politseid kutsuda. Veel mitte.

Toona seda kõike pealt kuuldes ei teadnud ma, et sekkuda saab – õigemini tuleb – kohe, mitte oodata, kuni lõpuks mõni jooming kakluseks kujuneb. Lastekaitseseadus kohustab abivajavast lapsest teavitama meist igaüht. Hiljem seda tegingi. Lasteabitelefonile 116111 saab helistada ööpäev läbi.

Hruštšovkas elades on kerge anonüümseks jääda. Kuid sellele ei saa lootma jääda. Ma isegi ei tea, millised mu naabrid välja näevad, kuid nende juures toimuv on ka minu asi. Mõelda vaid, et pool sajandit tagasi oli avalik huvi, et kõik lapsed saaksid kuus klassi haridust, nõukogude ajal juba seitse klassi haridust, nüüd on kohustuslik ennast üheksast klassist läbi vedada. Niisamuti on täna kogu ühiskonna asi, et keegi teise vastu koduseinte vahel kätt ei tõstaks.

Ma isegi ei tea, millised mu naabrid välja näevad, kuid nende juures toimuv on ka minu asi.

Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud lood lastekaitsetöö kõige keerulisematest momentidest. Need on hetked, kus kohtu otsusel laps eraldatakse perest. Pikemaks või lühemaks ajaks.

Lastekaitsetöötajate kümnest tuhandest juhtumist aastas moodustavad need õnneks murdosa. Paraku räägitakse neist ebaproportsionaalselt palju. Jõuavad lastekaitsetöötajad endalt laste äravõtjate maine maha pesta, kui see neile taas külge määritakse. Ent siin ei ole juttu pelgalt mainekahjust. Kuuldavasti on nende üliemotsionaalsete lugude valguses hakatud tegema vähem kõnesid, milleks seadus abivajava lapse kohta teavet omavat inimest kohustab. Kõnesid, mis võivad mõne väikese inimese elu päästa.