Evelyn Sepp: Väli ja Ernits ei ole minult vabandust palunud

Evelyn Sepp, Jakko Väli, Peeter Ernits. Foto: Madis Sinivee/Erik Prozes/Erik Tikan

Evelyn Sepp kirjutab sotsiaalmeedias reedest skandaali kommenteerides, et see ei olnud mõned ropud sõnad tema aadressil, vaid midagi palju koledamat ning märgib, et ei Jakko Väli ega Peeter Ernits pole temalt seni vabandust palunud.

Väliskaubandus- ja IT-minister Kert Kingo (EKRE) uueks nõunikuks saama pidanud endine keskerakondlane Jakko Väli astus reedel sotsiaalmeedias sõnasõtta endise erakonnakaaslase Evelyn Sepaga, kes oli riigikogulase Peeter Ernitsa Facebooki-postitust kommenteerinud. Väli vastas Sepale solvanguga. Nii Väli kui Ernits kirjutasid vabanduse küll oma Facebooki-seinale, kuid Sepa sõnul pole temalt keegi vabandust palunud.

Sepp kirjutab Facebookis: «Mis puudutab kaht väidet, et kodanik Väli ja Ernits on minu ees vabandanud, siis kumbki neist väidetest ei vasta tõele. Ei, nad ei ole minuga rääkinud, mulle kirjutanud, me ei ole kohtunud. Nagu aru olen saanud, on Ernits oma Facebookis püüdnud sellest distantseeruda, kasutanud seal minu nime, aga kordan – mitte keegi ei ole minu käest andeks palunud, kahetsusest rääkimata.»

Postitus täismahus:

«Ma tõesti ei tea veel, kuidas mina oma eluga edasi liigun. Tean, et olen elus ennegi sattunud olema see liivatera hammasrattas, kes selle pöörlemist on takistanud, võib-olla midagi selles ka päriselt peatanud. Need on olnud pööraselt kibedad hetked mu elus. Õõvastavalt üksildased, hingematvalt pisaraterohked. Mina tean nende hinda ja mõned väga lähedased inimesed samuti. Aga keegi ei pea mulle sellepärast kaasa tundma. Jah, pöördusin siin Facebookis oma sõprade poole, see tagasiside on olnud uskumatult emotsionaalne, midagi, mida ma pole elus kunagi kogenud. Järele mõeldes andis mu kiri vist laiemalt inimestele võimaluse otsustada, kummal pool «kurjuse telge» keegi on või jääb. Siin ei käi hääletus minu isiku või maailmavaate poolt või vastu, siin ei käi tegelikult üldse hääletus. See valik on pigem iga Eesti inimese moraalse otsuse koht küsimuses, kus ei saa jääda erapooletuks või lihtsalt kellegagi kaasa joosta. Parem tehke see valik ise ja nii, et sellest jääb ka märk maha. Vastasel juhul ei lähe asjad paremaks. Ma isegi ei tea, kas nende viimaste vapustuste järel on Eestis raskem olla naine või Eesti mees, aga tõsi on, et õhk vist sai ootamatult puhtamaks küll. Läheme sellest punktist edasi, mitte tagasi, palun. Mida ma oskan öelda asja poliitilise konteksti kohta.

1) mulle ei meenu, et ma oleksin Jakko Väliga peale umbes 1999. aastat kohtunud või mingit asja ajanud või et mul üldse temaga midagi klaarida oleks. Olen hulga sõimu oma Facebooki-lehelt kustutanud, millel tema autorlus, olen ise mõned kommentaarid samas lisanud, rohkem ei tea. Meenutan, et 1990. lõpus oli tema volikogu esimehe nõunik, mina RK nõunik. Järgnenud paarikümne aasta jooksul on mõned krimiuudised silma jäänud, kuid see on ka kõik. Delfi võttis need muide tänuväärselt kokku: vargused, võltsimised, kelmused, joobes autojuhtimised ja vist ring veel peale. See räägib enda eest ise. Eks ma ikka imestasin, et kuidas selline inimene Eestimaa Roheliste liikmena valimistel debüteeris, kuidas ta Tallinna Televisiooni pretensioonikat saatejuhti etendas jne. Muidugi pidin ma üllatusest tooli pealt maha kukkuma, kui reede õhtul tuli järjekordne uudis «taevas sõlmitud liidust minister Kingoga». Aga seda las selgitavad nemad ise.

2) Mina ei ole poliitik. Ei ametikoha läbi, ei ühegi erakonna liige. Ma ei ole kandideerinud valimistel juba palju aastaid ja ei tunne ka kutset seda taas teha. Küll olen ma kahtlemata poliitiliselt aktiivne kodanik. Läbi oma ekspertsuse küllalt hästi võimestatud. See, mis mulle korda läheb, on Eesti. Ja olen kuulnud, et minu seisukohad lähevad samuti nii mõnelegi inimesele Eestis korda. Vahest ei ole nad nendega nõus, siis jälle on, aga olen kohanud mõttekaaslasi, inimesi, kes mõtlevad kaasa. Rõhutan, et mitte ei kiida kaasa, vaid mõtlevad kaasa.

3) Reede õhtust kulgema hakanud ma ei tea isegi mis – ma ise tunnen seda kui räiget vaimset vägivalda, ähvardamist, minu isiku, au ja väärikuse, füüsilise ja vaimse puutumatuse vastu, on absoluutselt laialdaselt Eesti avalikkuses käsitletud. Selle käsitluse viis nii autori kui ajakirjanduse osas oli šokeeriv, sellega kaasnev samuti. On seda kahtlemata ka praegu. Ma kindlasti taastun sellest. Aga ma tõesti otsisin, sain ja saan professionaalset abi.

4) Mis puudutab kaht väidet, et kodanik Väli ja Ernits on minu ees vabandanud, siis kumbki neist väidetest ei vasta tõele. Ei, nad ei ole minuga rääkinud, mulle kirjutanud, me ei ole kohtunud. Nagu aru olen saanud, on Ernits oma Facebookis püüdnud sellest distantseeruda, kasutanud seal minu nime, aga kordan – mitte keegi ei ole minu käest andeks palunud, kahetsusest rääkimata.

Lõpetuseks – homme on esmaspäev, mis te arvate, kas kõik läheb täpselt nii edasi nagu see läks reede õhtuni või miskit siiski muutub? Mida Eesti isad räägivad oma tütardele? Mida Eesti emad oma poegadele õpetavad? Mida õpetajad koolis õpetavad, mida ülikoolides käsitletakse inimeseks olemisest, mida poliitilised naisühendused teevad, mida teevad edasi Eesti Valitsuse liikmed jt? Mida tõelised Eesti mehed suudavad teha siinkohal? See, mis reedel kulmineerus, ei olnud «mõned ropud sõnad» minu isiku aadressil, vaid midagi palju koledamat. Seniks ma mõtlen, et juhtus see, et kui püss on 1. vaatuses laval, siis tuleb pauk kah. Vabanda ja silu palju tahad. See pauk käis ära. Tõstke käsi, kes selles näeb natukegi vastutust ka endal ja öelge, mida te teha kavatsete. Näidake, kuidas edasi.