Ahto Lobjakas: mida pole tarvis tõestada

Seal, kus filosoofiat ei õpetata, ei saa olla ka ülikooli. Foto: FRANCOIS LENOIR/REUTERS/Scanpix

Haridus on osa sotsialiseerumise – ehk ühiskonda kasvamise – protsessist, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Mida varem saame üle hariduse käsitamisest rahvamajanduse haruna, seda parem meile kõigile. Mure spetsialistide ja palkade pärast jagab sama fundamentaalset viga, mis hukutas plaanimajanduse. Avatud piiridega ühiskonnas, mis on osa globaliseerunud maailmast, on see alati ette kaotatud võidujooks ajaga. Loomulikult on majandusel oma vajadused, aga nende eest hoolitsevad lõpuks kõige paremini turusuhted, mitte poliitikute ettehoole.

Eestist lainetena üle käiv debatt kõrghariduse funktsioonidest läheb väga suures osas kaarega mööda sellest, mis on olemuslikult tähtis. Haridus on osa sotsialiseerumise – ehk ühiskonda kasvamise – protsessist. Kõrgharidus, nagu mõiste isegi ütleb, on selle protsessi kulminatsioon. Mitte igaüks ei pea tingimata kõrgharidust omandama, kuid mida rohkem inimesi on ülikoolis käinud, seda parem ühiskonnale – sest seda rohkem on sellises ühiskonnas inimesi, kes oma valikutest aru saavad ja jagatud probleemides orienteeruvad.

Kaadripoliitilise arbumise asemel tuleks riigil kõrgharidust tunnustada õigusena sarnaselt õigusega tervishoiule, sotsiaalabile ja vanaduspensionile. Sellega langeks hoobilt ära rahastusmured, mis praegu sunnivad ülikoole üle võtma äriettevõtete funktsioone. Vähemalt kolmeaastane tasuta kõrgharidus peaks olema kättesaadav kõigile soovijaile. Selle keskmes peaks olema klassikaline humanistlik, n-ö vabadest kunstidest koosnev tuumik, millele moodulitena lisanduksid süvenemisvõimalused ja erialavalikud. Väljaspool kolmeaastast baaskõrgharidust võib edasine spetsialiseerumine olla – ja võibolla peakski olema – tasuline. Lühikese aja jooksul saaks nii muuhulgas selgeks, kas Eesti tõesti vajab aastas 7000 IT-spetsialisti, nagu kusagilt hiljuti lugeda võis, või ei oleks päeva karmis valguses siiski tegemist veekindla äriplaaniga.