:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2019/10/20/12672681t1h5e7e.jpg)
Kahe supersuurlinna sarnasusest ja sellest, et pealekasvav põlvkond ei kavatse leppida enne neid kehtestatud kontrollitud demokraatia reeglitega, kirjutab kolumnist Andres Herkel.
Tellijale
Andres Herkel: tuleviku sõpruslinnad Moskva ja Hongkong (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõpruslinnade idee hakkas suuremalt edenema Teise maailmasõja järel, see pidi näitama rahu ja valmidust ehitada koos paremat tulevikku. Peale sõprussidemete kinnitamise on see mitme riigi omavalitsuspoliitikutele pakkunud uusi kogemusi ja reisirõõmu.
Suurematel linnadel on kogunenud sõprussidemeid mitukümmend, isegi Tallinnal. Seda, et kahel linnal on tegelikult suur ühisosa, tuleb harva ette. Tartut ja Uppsalat seovad ülikoolid, Tallinna ja Kieli Läänemeri. Väga kaugel asuvate linnade puhul on ühist ajalugu raskem tunnetada.
Tänapäevases maailmas hakkab aga järjest enam silma kahe supersuurlinna sarnane teerada. Need on Moskva ja Hongkong. Mõlemad asuvad autoritaarselt juhitud suurriigis. Mõlemad on pikka aega käärinud, kuid tõsisemad protesti lõid lõkkele selle aasta suvel. Kummaski ei kavatse pealekasvav põlvkond leppida enne neid kehtestatud kontrollitud demokraatia reeglitega. Nii Moskvas kui ka Hongkongis reageeris võim protestidele nõnda, et kallas õli tulle.
Toimuvad paralleelsed protsessid, inimestel on sarnased tunded ja valitsejatel sarnased hirmud. Kui vabadus võidab, siis on jagatud kogemust küllaga, et tõelisele sõpruslinlusele alus panna. Veel tähtsam on vaadelda Moskva ja Hongkongi inimeste püüdlusi just praegu, kui tulevik on lahtine ja me ei tea, kuidas sündmused edasi arenevad.