Henn Põlluaas, sotsid ja nende käilakuju

Henn Põlluaas, “Sotsid. Interrinde teine tulemine”. Foto: Raamat

Intellektuaalsema sisuga poliitikud avaldavad jätkuvalt oma sisu ka raamatukaante vahel. Tõsi, tavaliselt pole tegemist värske sidusa teksti, vaid varem peetud kõnede või kirjutatud artiklite kogumikega. Ei pea olema tipp-analüütik prognoosimaks, et lähitulevikus võib kodanikke valijaid tabada sotsiaalmeedia-postitustest koosnevate tekstikogumike uputus ning järgmine samm viib foto- ja meemikogumike juurde.

Henn Põlluaas on avaldanud aga värske, sidusa ja mahuka teksti. Tahaks öelda, et vana kooli mehena, ent seegi pole päris täpne. Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Otto Strand­man, August Rei ja teised ilmutasid küll tohutul hulgal artikleid, kuid ükski neist ei kirjutanud mahukat poliitilist traktaati. Tõtt-öelda ei meenugi Eesti esimesest iseseisvusajast kedagi, kes oleks oma aktiivsel poliitikuajal millegi taolisega hakkama saanud.

Ka kirjamehe-sotsialisti Karl Asti vabadussõjalastevastased brošüürid olid mitu korda kõhnemad. Praegustest intellektuaalidest-poliitikutest tuleb ainsana ette Lauri Vahtre, kelle paljudest kirjatöödest võiks mõni samuti paikneda poliitiliste traktaatide riiulil. Teised poliitikafrondil toimetajad, kaasa arvatud käesolevate ridade autor, on oma kirjatööd, mis otse aktuaalset poliitikat ei puuduta, toime pannud poliitikaeelses elus või ka poliitikaajal, aga siiski erialaspetsialistina: ajaloolasena, kultuuriuurijana, sotsioloogina jne. Nii hästi kui kellelgi erialainimese poliitikust eristamine õnnestunud on.

Põlluaasa raamat on viidetega, mis on ülimalt teretulnud, kuna viitamine pole paraku enam reegel isegi teaduskäsitluste puhul. Sisult on ta tekst vaade viimase aastakümne Eesti poliitilisele protsessile, põigetega kaugemasse minevikku ning keskendumisega rahvusluse peamise poliitilise vastase – marksismi – iseloomustamisele, mida nüüdse Eesti oludes kehastavad Eesti sotsiaaldemokraadid.

Tegemist on teistsuguse raamatuga kui Põlluaasa varasemad teosed – eelkõige pean silmas ta Lennart Merist kirjutatud teksti „Vabaduse valus valgus“. Nimelt, nüüd ei püüa Põlluaas oma peategelase hoiakuid ja käitumist n-ö seestpoolt mõista, ei küsi miks-küsimusi, vaid vaatleb sotsialiste ideoloogilise vastase positsioonilt, poliitiku silmade ja sulega.

Muidugi nõuab miks-küsimustekeskne lähenemine rohkem vaeva, ning kui näiteks mina tahaksin oma professionaalse ajaloolase mainet hoida, ei saaks ma vähemalt erialakäsitluses endale Põlluaasa perspektiivi lubada. Aga Põlluaas on võib-olla just sellise valiku teadlikult teinud, ning poliitiku seisukohalt ehk asjakohaseltki. Küllap just sellise ja kohati ehk ka provokatiivse lähenemise tõttu võib Põlluaasa käsitlusele mõndagi ette heita, aga mitte seda, et see oleks igav ja vastu vaikimismüüri purunenud. Raamatut on käsitletud palju, aga peaaegu eranditult läbi kriitika ja pahatihti EKRE seisukohti groteskseks moonutades.