Mõne meetri kaugusel minu ees kõnnib üks naine ja teine naine jalutab vastu. Minuga kohakuti jõudes hakkab ta rääkima. Tema ümber levib mingi lõhn, ma ei tunne seda ära, tema pilgus on kummastav ainitisus. Kõige hullem on tema hääl. Olete tähele pannud, et rumala inimese tunneb kõige kergemini ära hääle, intonatsiooni põhjal? Ma ei ütleks, et minu poole pöördunud naine oli tingimata rumal, aga kummaline oli ta siiski. Ja ma tõesti ei usu, et ta oleks nalja teinud. Nii häid näitlejaid, kes taipaks koguni rõhuda sellistele detailidele (mida ma pikemalt kirjeldama ei hakka), on vaid mõni üksik.
Mida ta siis ütles? Palun väga! «Ma olen hägune enesetapja. See naine, kes mulle just vastu tuli [osutab minu ees kõndivale naisele], tappis mu just ära. Ma vajan kättemaksu. Kas te olete valmis astuma minu teenistusse?»