«Pead enne minekut mõtlema, et võid surma saada!»

Taavi Liias: "Istusin Tartus Rüütli tänaval kohvikuterrassil. Üks mees läks mööda, metallist jalg all. Ma ei tea tema tausta, ta võis olla jala kaotanud sõdur. Sealt hakkas raamatu kirjutamise mõte peale." Foto: Kristjan Teedema

Kuidas ikkagi endale seletada, mida sa teed võhivõõral maal, kus on raske aru saada, kes on õiged, kes valed? Kaitseväe kapten Taavi Liias otsib sellele küsimusele vastust kunagi Afganistanis saadud kogemuste põhjal.

Aastatel 2012–2013 Afganistanis viibinud Taavi Liias (41) võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha raamatuga «Talibani pojad». Ajendi toonased mõtted ja kogemused raamatuks kirjutada pakkus üks üürike hetk Tartu tänaval.

Mida sa teadsid Afganistanist enne sinna minekut? Mina olen näiteks lugenud, et 1990ndate teisel poolel Talibani võimu all olnud riigis viidi suuremates linnades jalgpallimatšide eel läbi avalikke hukkamisi, et rohkem rahvast kokku ajada.

Mina ei teadnud midagi. Arvasin, et seal on mingi elu. Välja arvatud see, et neil kõigil on päikesepatarei, mille taha on ühendatud telefon. 85–90 protsenti rahvast on kirjaoskamatu, aga 90 protsendil meestest on telefonid. Ükskord küsisin tõlgilt, et kui nad kirjutada ei oska, kuidas nad siis oma kontakte telefoni kirja panevad. Tõlk ütles, et see käib umbes samamoodi nagu meie «Maleva» filmis, kus haritud mees Uru oskas oma nime rohkete vigadega kirjutada. Nii nad kirjutavadki.

Sul on raamatus vennad Juma Gul ja Abdul Hadi...

Ega ma täpselt ei tea, kuidas neid nimesid kirjutatakse. See on kuulmise järgi, hääldub «džumma gul» ja tähendab puštu keeles «reedene roos».

Need on päris inimesed sinu raamatus?

Need on kaks eesnime, mitte ees- ja perekonnanimi. Tegelikult oli Juma Gul puujalaga, raamatus saab Abdul Hadi viga ja kaotab jala.

Puujalaga mehest hakkaski see raamatu kirjutamise mõte peale?

Istusin Tartus Rüütli tänaval kohvikuterrassil. Üks mees läks mööda, metallist jalg all. Turist, täiesti mittemidagiütlev. Käis lühkaritega. Ma ei tea tema tausta, ta võis olla jala kaotanud sõdur. Mõtlesin selle peale – olin just ühe raamatu lõpetanud, aga see ei jõudnud kuhugi.