Marko Suurmägi: kadunud väärtus, kadunud asi

Marko Suurmägi Foto: Mihkel Maripuu

Kui isa mulle millalgi 1980. aastate lõpus, kui ma põhikoolis õppisin, Adidase tossud tõi, ei tulnud kõne allagi, et unustan need pärast trenni või kehalise kasvatuse tundi kuhugi riietusruumi. Need olid ehk minu suurim varandus üldse.

Kui 1990. aastate hakul tõi ema mulle Rootsist uhkete kirjadega dressid, oli sõnadetagi selge, et neid tuleb hoida ja kaitsta peaaegu elu hinnaga. Asjadel – kui neid üldse oli – oli meeletu väärtus.

Praeguses mõistes kiirmoe rõivastel oli suur väärtus veel 1990. aastate keskel. Kui ikka teksapüksid maksid 1000 krooni, aga keskmine palk oli 3000 krooni, tähendas nende endale lubamine sulaselget luksust.

Nüüdsel ajal väljendavad rõivaste ja jalatsite väärtust kooligarderoobide kaotatud-leitud-sektsioonid. 1990. aastate algul tõsteti garderoobi vedelema jäänud asjad aknalauale ja sealt võis leida mõne kinda, haruldasemal juhul salli või mütsi. Sellist rikkalikku kasutatud rõivaste letti nagu praegu ei olnud toona poeski.

Mulle ei ole sugugi arusaamatu, kuidas algklassilapsel rõivad, jalanõud või spordivahendid kooli ununevad. Kui ununevad, siis järelikult pole asjadel tema silmis kuigi suurt tähtsust ja mingi loogika järgi võib selle üle isegi rõõmu tunda, sest kadunud on see eelmise sajandi viimase paari kümnendi hullus, et lapsel pidid koolikiusamise vältimiseks jalas olema mõne maailmakuulsa firma jalanõud ning seljas samaväärse firma riided. Toona võis olla peaaegu kindel, et kui lapsel mingi säärane asi kaduma läks, oli see ära varastatud. Nüüd enam nii ei ole.

Pisut kummaline on ehk see, et paljud lapsevanemad löövad kaotatud asjadele lihtsalt käega. Kadusid jalanõud? Ostame uued!

Ja laps unustabki. Talle on muud asjad palju olulisemad kui rõivad või jalanõud.

Pisut kummaline on ehk see, et paljud lapsevanemad löövad kaotatud asjadele lihtsalt käega. Kadusid jalanõud? Ostame uued! Kadusid suusad? Poest saab!

Koolidele on olukord muret tekitav. Viljandi Jakobsoni koolil on juba kuu-paari pärast vaja kaotatud asju täis abiruumi suuskade hoidmiseks. Sinna kuhjatud riided, jalanõud, kelgud ja suusad peavad kaduma.

Aga kuhu? Kui kaua peab kool hoidma leitud asja, mille rahaline väärtus võib olla ka üle 50 euro? Kas ta võib selle prügimäele viia või peab selle hoopis politseile andma? Rõivaste suures koguses prügilasse viimine pole odav ega ka mitte mõistlik ning mida ometi teeb autotäie lasteasjadega politsei? Kas kool võiks need asjad anda mõnele teise ringi poele, kes nende üle võib-olla isegi rõõmustaks? Aga kui anda, siis keda eelistada?

Pika staaži ja suurte kogemustega koolitöötajad on veendunud, et tulevikus on neid kaotatud asju koolides veel enam. Seega tuleb hakata lahendama ka sellist probleemi, mille üle mõni aastakümme tagasi ei pidanud üldse mõtlema.

Autor on Sakala ajakirjanik.