Juhtkiri: 50:50

18. oktoobri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Üks nali ütleb, et tõenäosus kohata oma koduteel dinosaurust on 50:50: kohtad või ei kohta. Brexiti asjus on viiskümmend-viiskümmend-seis mitmes mõttes täiesti tõsiselt ja see ei tee olukorda teps mitte lihtsamaks.

Enam ei pea oletama, kas Ühendkuningriik ja Euroopa Liit saavutavad uue Brexiti-leppe või mitte – eilne päev andis sellele vastuse. Nüüd on küsimus, kas uus lepe läheb Briti parlamendis läbi. Parteiliine pidi rehkendamine on ebatäpne, sest mõlemal poolel on teada teisitimõtlejaid, aga ka võimalikke teisitihääletajaid, kes ei tea veel isegi, kuidas nad otsustavad.

Praegu paistab, et peaminister Boris Johnson saab vajalikud hääled kokku, aga see on rohkem tee sisse valatud piima pealt ennustamine kui midagi muud.

Endiselt jaguneb Suurbritannia aga pooleks küsimuses, kas Brexit on õige või mitte. Jah, ELi jäämise pooldajaid on uuringute põhjal juba pikemat aega olnud veidi rohkem, kuid see ei muuda kurvastama panevat suurt pilti: briti ühiskond on ühes väga põhimõttelises küsimuses lõhestunud ja nii ähvardab see jääda veel jupiks ajaks.

Kuni inimesed on nõnda võrdselt jagunenud, pole ka uue referendumi korraldamine tõenäoline, mingu nad leppega või ilma. Sel puuduks lihtsalt mõte. Sama kadalipu uuesti läbimine keeraks ühiskonna niigi ohtlikult pingul kruvile veel vindi peale, mitte ei lõdvendaks seda. Ja kadalipp oleks igal juhul pikk, sest kui Ühendkuningriik on juba liidust väljas, siis tuleb uuesti sisse pääsemiseks nii-öelda järjekorra lõppu võtta. Teisisõnu: kui Johnsonil läheb korda Ühendkuningriik 31. oktoobril tõesti EList välja tuua, on Brexit lõplik, tagasipöördumatu ning kui sealse rahva märkimisväärne enamus peaks tahtma liitu tagasi, tuleks neil alustada täiesti uute liitumiskõnelustega.

Brexiti realiseerumist võib näha õudse lõpuna, kuid vähemalt saab see siis tehtud ja saabub teatav selgus, mille pinnalt edasi liikuda. Senine lõputu õudus pole lasknud seda teha.

Kokkuvõttes tasub nii Euroopa Liidul tervikuna kui ka igal riigil, kaasa arvatud Eestil, arvestada sellega, et Ühendkuningriigi taasliitumist ei võeta tõenäoliselt vähemalt lähima paarikümne aasta jooksul tõsiselt jutukski. Vastupidisest võib soovi korral unistada, kuid edasises tegevuses ei saa sellele lootma jääda.

Pole kahtlustki, et brittidega tuleb jääda sõbralikesse suhetesse ja jätkata koostööd. See nõuab uute koostöövormide ja kokkulepete – näiteks uute vabakaubanduslepete – väljamõtlemist ja sõlmimist. Brexiti realiseerumist võib näha õudse lõpuna, kuid vähemalt saab see siis tehtud ja saabub teatav selgus, mille pinnalt edasi liikuda. Senine lõputu õudus pole lasknud seda teha.

Eestist rääkides väärib rõhutamist tahe jätkata Suurbritanniaga märkimisväärselt ladusat kaitsekoostööd, kuid meie suhted väärivad hoidmist ka teistes valdkondades, nagu näiteks e-riik ja kübervaldkond. Jutt, et britid on ühed meie suurimatest liitlastest, ei ole tühipaljas viisakuslause.

Mis puudutab aga Boris Johnsonit, siis ilmselt võib talle eeldusel, et lahkutakse leppega, veel selle aasta sees toimuvate valimiste võidu puhul õnne soovida. Tema šanss on niisugusel juhul kindlasti suurem kui 50 protsenti.