/nginx/o/2019/10/18/12664040t1hb72d.jpg)
Ragnar Nurkse rahastamisskandaal oli võimalus avalikult tunnistada, et on satutud kriisi. Oleks TTÜ seda kohe teinud, räägiksime ehk juba suurematest probleemidest ning võimalikest lahendustest, kirjutab följetonlikus analüüsis Postimehe ajakirjanik Martin Laine.
TTÜ uurimiskomisjoni raportit lugedes on siiralt hea meel selle üle, kui hästi on olukord Eesti teaduse rahastamisega tegelikult.
Esiteks võib raportist ilmneva alusel eirata igasugust hädakisa selle üle, et meie teadlasi piinatakse liigse bürokraatiaga. Vastupidi – teadlaste töö sisaldab mänguruumi enam kui ükskõik kelle teise oma avalikus sektoris. Eriti suurepärane on seis sotsiaalteadlastel, sest ega tegu ole müüriladumisega, kus tulemused oleksid arusaadavad.
Raportit lugedes saab ühtlasi selgeks, mida tähendab tegelikult loominguline raamatupidamine, millest Nurkse instituudi juhtliikmed nii tihti armastasid rääkida.
3 mõtet
Kuidas siis toimib loominguline teaduse rahastamine? Kohe selgitan.
Ühtlasi teen ettepaneku teha see praktika kohustuslikuks kogu Eesti teaduses (kui see juba ei ole), ning olen kindel, et meie teadusrahastuse probleem leiab peagi lahenduse.*
Euroopa Komisjonist saadetakse raha palju, sest Lääne-Euroopas makstakse teadlastele normaalset palka. Siin oleme paraku sunnitud maksma doktorantidele närust Ida-Euroopa palka ja kindlasti vaid maksimaalselt 0,75-protsendilise koormuse eest. Pole midagi parata.
Üks-kaks professorit ja doktorandid kaardistavad kogu raamistiku, avaldavad selle kohta kümmekond publikatsiooni, esitlevad tulemusi konverentsidel ning annavad selle kõige kohta aru Euroopa Komisjonile nii, et kõik oleks korrektne. Sealt näidatakse pöidlaid.
Miinimumprogramm täidetud, kuid raha jääb kõvasti üle ja seda ei saa muidugi raisku lasta.
Olete ehk kuulnud väidet, et internetientsüklopeedias Wikipedia on võimalik igast artiklist jõuda vähemalt viie klikiga Jeesus Kristuse või Adolf Hitlerini. Samast loogikast lähtub sotsiaalteaduste rahastamine, kuna ühe valdkonnaga tegelevas instituudis on võimalik pea alati loogilist rada pidi jõuda ühest teadusprojektist teiseni, kust oli vaja parasjagu raha võtta.
Toon täiesti juhusliku ja lihtsustatud näite. Ütleme, et üks teadlane saab maksumaksjatelt raha, sest ta uurib isesõitvaid busse. Teine uurib e-valimisi. Kolmas avaandmete kasutamist.
Tegelikult on see kõik sama asi. Ühine rahakott. Maksa isesõitvate busside uurijale e-valimiste projektist või e-valimiste uurijatele avaandmete projektist. Peamine on, et raha üle ei jääks.
Aga kui keegi tuleb ebamugavaid küsimusi esitama? Et miks te nii teete?
Olge loomingulised. Isesõitvaid busse uuriv teadlane võib rääkida, et isesõitev buss on targa linna lahendus. Targas linnas tuleks targasti kasutada ka avaandmeid ja e-valimisi. Seega võib tema saada raha mis tahes projektist, sest tema tegevus on loogiline jätk e-valimiste ja avaandmete projektidele.
Seda nimetatakse jätkusuutlikkuseks.
E-valimisi uuriv teadlane ütleb, et e-valimised on ju puhas e-valitsemise teema. Ka avaandmeid kasutatakse e-valitsemises. Seega võin ma raha saada ka avaandmete projektist.
Seda nimetatakse raamistiku loomiseks.
Kui keegi tagantjärele siiski küsib, et kuidas küll pool tööd aruandlusest välja jäi, siis tuleb lausuda kuldsed sõnad: ega teadus seisne aruannete tegemises.
Kolmas mees reisib mööda maailma ringi projekti A raha eest, aga konverentsil esitleb slaide, millele on märgitud, kuidas tema instituut tegeleb näiteks ka projektiga B ja C.
Seda nimetatakse sünergia loomiseks ja tulemuste levitamiseks ning selle teadlase tööd võib tasustada nii projektist A, B kui ka C.
Pookige rahapaja külge ka mõni instituudi külalisprofessor, küll tema semestri jooksul peetavatest loengutest sobivad seosed üles leiab. Nagu ütleb TTÜ uurimiskomisjoni juht Renno Venthal: «Tõlgendusruumi on omajagu.»
Euroopa Komisjon tahab ju mingeid tööajatabeleid?
Avaldan teile saladuse: nende peal mängige kas või trips-traps-trulli. Tõenäoliselt neid sinult tegelikult kunagi ei küsita. Kui küsitakse, siis unustasite täita või allkirjastada.
Kui jääte siiski vahele (tõenäosus on väike), siis peate ilmselt koolitusele minema. Kindlasti ärge unustage igal võimalusel öelda, et need ajatabelid on üldse nõmedad ja ebavajalikud.
Euroopa Komisjon tahab detailset aruandlust ja norib iga väikese sõnastusnüansi kallal? Tuleb ju igal aastal kokku koguda kõik publikatsioonid ja konverentsidel esinemised ning Euroopasse saata.
Ei! Mida vähem sinna informatsiooni saata, seda rohkem säilib loomingulisust.
Nagu öeldud, kohustusliku kava on doktorandid juba ära teinud. Boonusraundid jätke aruandlusest välja, sest neid saab ära kasutada muudest projektidest raha kättesaamiseks.
Kui keegi tagantjärele siiski küsib, et kuidas küll pool tööd aruandlusest välja jäi, siis tuleb lausuda kuldsed sõnad: ega teadus seisne aruannete tegemises.
Kui mõni tülikas doktorant tuleb plõksima, et miks keegi teine saab raha töö eest, mille tema juba ära tegi, tuleb talle öelda, et ta on loll. Tegelikult tegeles ta projekti raamistikust publikatsioone uhades vaid demoga ja teadlased tegid taustal tegelikult rasket tööd, lõid konteksti ja sünergiat.
NB! Seda öeldagu talle kindlasti siis, kui projekt on läbi. Projekti ajal peab seda kõike teadma vaid projektijuht ise. Ja hoidku seda nagu riigisaladust, isegi kui küsitakse kaks, kolm või neli korda. Mida vähem meeskonnale infot jagada, seda rohkem jagub ruumi loominguliseks lähenemiseks.
Teistel huvilistel tasub sellesama doktorandiga siiski hästi läbi saada. Vahelduseks võib talle näiteks saata e-kirju ning koridoris juttu teha. Projektis osalemise tõendamiseks sobivad nimelt ka doktorandile saadetud e-kirjad, mille sisu käsitleb kas või kaudselt temaga seotud valdkonda.
Küll siis hiljem on võimalik loominguliselt ära selgitada, kuidas arutelu kohvinurgas teadusprojekti skoobiga seotud oli.
Aga nii käitudes võib ju juhtuda, et mingit tegevust on rahastatud topelt? See on okei. Projektiraha ristfinantseerimise tulemusel on aruandlus lõpuks omadega niikuinii nii sassis, et kellelgi ei saagi olla olukorras adekvaatset ülevaadet, ning see on tugevus, mitte nõrkus.
Kui sellest sigrimigrist mingi ime läbi mingisugune topeltrahastamine siiski selgub, siis on tegu inimliku eksimusega. Kuigi projekti võivad ellu viia oma ka ala helgeimad pead üle Euroopa, ei tasu kunagi teadlaste rumalust alahinnata. Albert Einstein olla öelnud, et inimese rumalus on piiritu, ja nendes raamides tulekski tegutseda.
Võib juhtuda, et pärast seda kõike jääb ikka mingisugune tülikas probleem üles. Noh, ütleme, et kaks teadlast ei suuda isegi väga loominguliste seoste kaudu oma palgaraha õigustada ja ütlevad paraku avalikult välja, et neil pole projektiga mingit pistmist.
Selleks tarbeks on olemas niisugune raamatupidamise mõiste nagu «kaudne kulu». See on katuseraha, mille alla võib lükata kõik kerkivad probleemid, ja kui õigel hetkel isegi ei taibanud seda teha, siis ütled tagantjärele vaid: ups, väike raamatupidamislik eksimus.
/nginx/o/2019/10/18/12665016t1he11b.jpg)
Kui tõsiselt rääkida, siis TTÜ Ragnar Nurkse instituudi rahastamisskandaal oli võimalus avalikult tunnistada, et on satutud kriisiolukorda. Ülikooli osakond oli viidud äärmuslikku olukorda, millest nad võtsid küsitavate meetodite abil maksimumi. Oleks TTÜ seda kohe tunnistatud, räägiksime ehk tänaseks päevaks juba olulisematest ja suurematest probleemidest ja võimalikest lahendustest.
Nüüd on sõnum avalikkusele saadetud: kõik, mis toimus, on okei. Leian, et kui TTÜ komisjoni seisukohad peavad vett, ei pea Eesti teadusmaailm raha pärast sugugi muretsema. Nii võib teate-küll-millest saia teha küll. Jääb üle vaid kõigile suurema teadusrahastuse soovijatele soovitada: rohkem loomingulisust!
Et niisugune loomingulisus ainult pisendab kunstlikult meie teaduses haigutavat üüratut auku – ei tea, kelle mure see küll olla võiks?
*Tegemist on sarkasmiga. Palun neid meetodeid mitte kasutada. Seosed päriseluga on juhuslikud.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)