Jaak Jõerüüdi osav mäng

Jaak Jõerüüt, «Poliitiline daamikinnas». Foto: Raamat

Jaak Jõerüüdi uus romaan «Poliitiline daamikinnas» on eesti kirjandusmaastikul vaieldamatult omanäoline teos. Lugedes mõtlesin korduvalt sellele, kas samasugust tüüpi romaanile leiaks maailmakirjandusest vasteid ning kuidas teost žanriliselt üldse määratleda. Jõerüüt ise on pakkunud variandina «poliitilise armastusromaani», kuigi täpsem oleks ehk «diplomaatiaromaan», kuigi see kõlab kohmakalt.

Jaak Jõerüüt on töötanud Eesti Vabariigi suursaadikuna Soomes, Itaalias, Küprosel, Lätis ja Rootsis, olnud lühemat aega meie suursaadik ÜRO juures. Romaani kannabki diplomaatiline maailm nii sündmustiku, tegelaskujude kui ka autori kaudu – diplomaati, kes kirjutaks nii ausa romaani oma tööalal kogetust, ei ole eesti kirjanduses seni ette tulnud.

Kaudse paralleeli pakub mõnda aega välisministeeriumis töötanud Mihkel Muti «Rahvusvaheline mees», sest ka seal käib tegevus rahvusvahelise suhtluse sfääris ning peategelane Rudolfo (prototüübiks Lennart Meri) tunneb end selles vallas kui kala vees. Ometi on kaks romaani oma olemuse ja stiililaadi poolest väga erinevad, mistõttu ei tundu võrdlus eriti viljakas.

Pigem annab Jõerüüdi romaanile teatud noodivõtme moto, mis on võetud Julian Barnesi romaanist «Aja müra». Ja Jõerüüdi romaan algab motiiviga käte värisemisest, millel Barnesi romaanis on väga tähenduslik roll. Kuigi moto ise – «Seda ei või olla, sest seda ei või kuidagi olla, nagu ütles major, kui nägi kaelkirjakut» – annab pealtnäha teisi konnotatsioone, on oluline just see teos, kust moto pärineb.

Barnesi romaanis värisevad tegelaste käed siis, kui nad peavad suhtlema kõrgete võimuesindajatega ja kaalul on nende saatus. Mõnes mõttes on see nii ka Jõerüüdi romaanis: noormees, kelle käsi väriseb, peab samuti parasjagu kõnelust naisega, kellest sõltub tema karjäär. Romaani algusepisoodil ei ole sündmusena romaanis kandvat positsiooni, küll on sel aga sümboolne tähendus.