Kolmapäeval esilinastus Urmas Eero Liivi «Kiirtee põrgusse», mida reklaamitakse kui esimest Eesti täispikka õudusfilmi. Ehkki filmi lõppedes kõlas saalis alguses hõre, kuid siis järjest tugevnev aplaus, oli saaliukse vahel näha aktiivset saalimist.
Urmas Eero Liiv tunneb kõigile kaasa
Mis tunne on siis, kui filmi esilinastuselt – kus peaksid ju olema sõbrad ja võitluskaaslased – inimesed välja kõnnivad?
Sealt ei kõndinud mitte keegi välja! Ainult kaks inimest läks välja, ülejäänud tulid kõik tagasi, nad pissitasid oma pruute ja peigmehi. Nii oli see!
Olete te praegu, pärast esilinastust õnnelik?
Õnnelik ma kindlasti ei ole. Aga ma tunnen ennast täitsa hästi. Õnnelik peaksin siis olema, kui oleksin mingi suure filmi teinud.
Ütlesite enne linastust: see on Eesti kõige väiksem film, mis jõuab suurele ekraanile. Mida see tähendab?
Film on ka ju majanduslik nähtus. Kui arvestada meie tiimi (arvulist) koosseisu ja kogu produktsiooni iseloomu, siis on see väga pisike.
Miks pole Eesti 100-aastase filmiajaloo jooksul varem täispikka õudusfilmi tehtud?
Kas ei ole? Mis see «Nukitsamees» siis on? Täitsa õudus! («Pigem fantaasiafilm,» pistab küsitleja vahele.) Seal on ikka hirmutavaid momente ka. Võib-olla pole õudukaid selle pärast tehtud, et produtsendid tunnetavad, et see žanr ei pruugi Eestis inimesi kinno tuua. Eesti kinoedu valemid on selged: kirjandusklassika («Tõde ja õigus»), komöödia («Klassikokkutulek»), lastefilm («Eia jõulud Tondikakul») või frantsiis (jälle «Klassikokkutulekud»).
Ja on veel mõned üksikud erandid, näiteks Liina Triškina-Vanhatalo «Võta või jäta», mis on algupärane film. Samuti «Must alpinist», mis tühjalt kohalt suure vaatajaskonna kogus. Aga ülejäänud edulood põhinevad kindlatel valemitel. Ma ju näen televisioonis, mida inimene tahab vaadata. Ta tahab «Õnne 13», mitte «Meriväljat»! Põhjus, miks õudukaid ei tehta, on see, et sa ei saa kriitilist massi raha tagasi.
Miks te siis «Kiirtee põrgusse» tegite, kui raha ka ei saa?