Labasevõitu kompott tuntud õudukaklišeedest

Õudusfilm «Kiirtee põrgusse» Foto: Kaader filmist

Vaid pool aastat pärast Oskar Lehemaa painajaliku lühiõuduka «Karv» linastumist tänavusel Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil on kodumaist filmiloomet saabunud värskendama «Kiirtee põrgusse», mis tituleeritud esimeseks täispikaks Eesti õudusfilmiks.

Urmas Eero Liivi («Must alpinist») käe all valminud teos üritab uhke tiitli auga välja teenida ja annab endast parima, et ükski vaataja ei mühataks saalist välja astudes: «Seda nüüd küll mingisuguseks õudukaks nimetada ei saa!» «Kiirtees põrgusse» on tegevus asetatud kurjakuulutavalt müstilisse Eesti loodusse, peategelased seisavad vastamisi põrgulike üleloomulike jõududega ning potentsiaalsete mõrvarelvadena on välja käidud nii kirves kui ka mootorsaag. Tulemuseks labasevõitu, kuid ajaviiteline kompott kõigile tuntud õudusfilmiklišeedest, mis leiab kahtlemata poolehoidu koomiliste friigifilmide fännide seas, kuid võib kultuursemalt meelestatud vaatajale pigem võõristavalt mõjuda, sest film ületab teadlikult hea maitse piire ning hoidub liigsest kunstilisest peenutsemisest.

Kriitilisem inimene nimetaks «Kiirteed põrgusse» siiraks rämpsfilmiks, kuid võttes arvesse, et nii veendunult žanrile truuks jäävat õudusfilmi pole Eestis varem vändatud, võib kiita selle julgust ja enesekindlust. Üks tähelepanuväärne stseen, kus ootamatult ilmuvad kaadrisse maniakaalse naispeategelase Dora genitaalid, mõjub ebavajalikult nilbe provokatsioonina, kuid saadab varakult signaali, et Liiv ei huvitu publiku hellitamisest ega lähene žanrile konservatiivselt.