Karl-Eduard Salumäe: stopper, stend ja pisarad

Stopper. Pilt on illustreeriv. Foto: West Coast Surfer/picture alliance/moodboard

Paks poiss hüppas spordipäeval vaevalt paar meetrit kaugust. Mida me nüüd selle teadmisega teeme?

Seda, mida poisi koolikaaslased sellega pihta võivad hakata, me teame: torkavad näpuga stendil tema tulemust – juhul kui see sinna üles pannakse – ja teevad «Hähähähää!». Või vähemalt kirjeldavad nii halbade sportlike võimetega lapsed – tegelikult küll enamasti nende vanemad –, kes tunnevad end spordipäeva kõigi saavutuste avalikult üles riputamise pärast näruselt.

Nüüd, ilmselt isikuandmete kaitse üldmääruse tuules, pöördusid koolipsühholoogid lapsevanemate päringute peale õiguskantsler Ülle Madise poole küsimusega, kas spordipäevade tulemuste nimeline avaldamine nõndanimetatud kolmandatele isikutele on lubatud. Nagu selgub, ei ole: need on isikuandmed, mille levitamine võib saada kiusamise ajendiks.

Omalt poolt soovitas Madise siiski säilitada kaine mõistus ja mõelda sellele, et kool peaks olema ettevalmistus eluks. Nagu ta ütles rahvusringhäälingule: «Nii spordipäevadel, olümpiaadidel kui ka ainetundides on inimesi, kes on sinust paremad, on inimesi, kes on sinust kehvemad, mõnes asjas oled ise kõige kehvem või kõige parem, enamuses keskmine, ja nii see peabki olema.»

Inimest, kes on elus kordki näinud endaga rahulolematut last, kes ei oska seepeale muud teha kui nutta, ei huvita vähimalgi määral, kas ta hüppas kaugust 2.10 või 2.30.

Kainemõistuslikku keskteed on kahtlemata võimalik leida. Näiteks teha kõigile nähtavaks spordipäeva parimad tulemused. Idee poolest peaks see pigem suurendama spordis andekate või enam-vähemgi tublide laste motivatsiooni pingutada.

Ent nähtavasti on selline lahendus osa täiskasvanute jaoks liiga lihtne, sest juba on välja ilmunud inimesed, kes maalivad pilti sellest, kuidas edaspidi ei tohi spordipäevale stopperit ja mõõdulinti kaasa võtta. Ilkuvatest ja naeruvääristavatest kommentaaridest peegeldub vastu arusaam, et kui laps saab mõnitada iga kord, kui ta spordiriided selga paneb, siis see julgustab teda rohkem sportima.

Laste vohav ülekaalulisus on vaieldamatult suur probleem ja mitte paratamatus. Kuid ärgem unustagem, et ümarad tüdrukud ja poisid saavad suurepäraselt aru, et neid probleemina nähakse. Seda tuletatakse neile ühel või teisel moel pidevalt meelde.

Inimest, kes on elus kordki näinud endaga rahulolematut last, kes ei oska seepeale muud teha kui nutta, ei huvita vähimalgi määral, kas ta hüppas kaugust 2.10 või 2.30.