Lennert Veerman: rasvumine on turutõrge, mille kõrvaldamiseks ei piisa isiklikust vastutusest

Kehakaal. Foto: Chris Radburn/PA Wire/PA Images/Scanpix

Rasvunud inimeste osakaal on kogu maailmas suur ja üha kasvamas. See tekitab ühiskonnale ja üksikisikutele ülisuurt majanduslikku kahju, mitte üksnes tervishoiusüsteemi ja tootlikkuse vähenemise kaudu, vaid vähendades elukvaliteeti ja lühendades eluiga.

Uuringud näitavad, et inimeste enda vastutusele lootma jäämine ei ole tulemuslik. Kui tahame tulemusi, siis on vaja riigi tegutsemist, et kujundada meid ümbritsev elukeskkond selliseks, mis soodustab tervislikku toitumist ja kehalist aktiivsust.

On piisavalt tõendeid, et rasvumine ei ole lihtsalt isiklik valik. Turgu reguleerimata ei ole võimalik jõuda ühiskonna jaoks optimaalse tulemuseni. Sel põhjusel ongi vaja riigi sekkumist regulatsiooni, maksude ja toetuste kujul, et meid ümbritsevas keskkonnas oleks tervisliku valiku tegemine lihtne.

Arusaam «ratsionaalsetest valikutest» on ekslik

Isikliku vastutuse olulisusest hakatakse rääkima enamasti siis, kui seistakse vastu riigi sekkumisele. Näiteks lükkas Austraalia peaminister John Howard 2004. aastal tagasi plaani keelustada lastesaadete ajal kiirtoidureklaamid, põhjendades otsust sellega, et see «võtab vanematelt vastutuse».

Inimene, kes soovib oma kaalu kontrolli all hoida, peab aga vastama teatud eeltingimustele. Esiteks, ta peab soovima saavutada tervislikku kehakaalu. Teiseks, ta peab teadma, milline käitumine mõjutab kaalutõusu ja -langust. Kolmandaks, tal peab olema võime jätkata tegevustega, mis hoiavad kehakaalu tervislikul tasemel.

Vaadakem esiteks lähemalt seda viimast tingimust – kas hästi informeeritud inimesed, kes soovivad kaalu alandada, suudavad olla selles edukad? Mõni suudab ja saavutabki eesmärgi.

Samas olen ma kohanud rasvunud toitumisnõustajaid ning ma ei usu, et nad on ülekaalulised oma vabast tahtest. Ka maailma parimate rasvumisekspertide seas on ülekaalulisi inimesi. On päris selge, et teadmistest üksi ei piisa, et säilitada tervislikku kehakaalu.

Miks on nii paljudel inimestel raske normaalset kehakaalu säilitada?

Nobelistist majandusteadlane Daniel Kahneman räägib oma raamatus «Kiire ja aeglane mõtlemine» mitmesugustest kognitiivsetest nihetest, mis segavad ratsionaalsete otsuste tegemist. Kahnemani sõnul teeme enamiku oma igapäevaotsustest silmapilkselt, nende üle pikemalt kaalutlemata. Katsed aga näitavad, et meid ümbritsevast keskkonnast saadud vihjed mõjutavad meid rohkem, kui arvata oskame.

Ka maailma parimate rasvumisekspertide seas on ülekaalulisi inimesi. On päris selge, et teadmistest üksi ei piisa, et säilitada tervislikku kehakaalu.

Ühes Kahnemani tsiteeritud uuringus paluti osalejatel arvata, kui vana oli Gandhi, kui ta suri. Kui nendelt küsiti enne, kas ta oli vanem või noorem kui 114-aastane, oli osalejate pakutud vanus suurem kui siis, kui võrdluseks etteantud vanus oli 35 aastat.

Ka turunduseksperdid teavad seda – reklaam töötab. Lühidalt öeldes mõjutab meie elukeskkond suurel määral meie toitumis- ja liikumisharjumusi. Oleme oma isiklikes valikutes piiratud ning alati mitte just ratsionaalsed.

Seda kinnitavad ka uuringud, mis hindavad kaalulangetuses pikaajalist edukust. Umbes pool kaotatud kaalust tuleb ühe aasta jooksul pärast dieedi ja treeningu lõpetamist tagasi. Kogu kaotatud kaal tuleb suure tõenäosusega tagasi viie ja poole aasta jooksul. Sellistes uuringutes osalejad on väga motiveeritud ja teadlikud, mistõttu ei tundu loogiline, et nad ei soovi enam saledad olla. Tõenäoliselt ei suutnud nad lihtsalt jätkata selleks vajalike tegevustega.

Toetava keskkonna loomine

Ainuüksi 2016. aastal kaotasid austraallased ülekaalust tingituna hinnanguliselt 447 839 tervena elatud aastat. See moodustab 8,3 protsenti Austraalia haiguskoormusest (Eestis kaotasime 2015. aastal kõrge kehamassiindeksi tõttu ligi 42 600 eluaastat, mis on keskmiselt 600 inimese terve eluiga – toim).

Aga see ei ole inimeste isikliku vastutuse tulemus. Rasvumise suur levimus ei tule sellest, et inimesed on teadlikult leppinud sellega kui hinnaga, mida tuleb maksta neile meelepäraste ebatervislike toitude söömise ja vähese liikumise eest. Seda kinnitab tõsiasi, et saledatega võrreldes kipub rasvunud inimeste elukvaliteet olema halvem.

Rasvumise põhjuseks on meid ümbritsev keskkond, mis soodustab sellist käitumist. Isiklikule vastutusele rõhumist saadab vähene edu, kui me ei tee tervislikku toitumist ja liikumist inimestele lihtsamaks.

Keskkonnas, mis järjepidevalt soosib ebatervislikku toitumist ja vähest liikumist, ei suuda enamik inimesi hoida harjumusi, mis aitavad saavutada ja säilitada tervislikku kaalu.

See tähendab, et riigi roll on tulla appi ja näiteks maksustada ebatervislikku toitu ning toetada tervislikku. Tervislikke valikuid toetava keskkonna loomine parandab üldist heaolu, mille kasvatamine peaks olema majanduse eesmärk.

Avaldatud ajakirjas The Conversation 12.08.2018