Rene Kokk: vesinikuenergeetika pole Eestile täitumatu unistus

Esimene vesiniku jõul liikuv laev Energy Observer Londonis. Foto: TOLGA AKMEN/AFP/Scanpix

Juba 1874. aastal tegi kirjanik Jules Verne raamatus «Saladuslik saar» prohvetliku ettekuulutuse, et tulevikus kasutatakse vett kütusena. Nüüd oleme tõesti jõudnud sellele ukselävele, kus veest toodetud vesinikku nähakse maailmas ühe võimalusena, kuidas viia inimkonna süsinikujalajälg miinimumini. Kliimaneutraalsuse väljakutse vastu võtnud Eestilgi on aeg uurida ja mõelda, millised on meie tulevikuvõimalused vesinikku energiaallikana kasutada.

Miks on vesiniku teema nii oluline? Sest Euroopas nähakse ette, et tänu lubatud heitkogustega kauplemise süsteemile muutub meie maailmajao elektritootmine süsinikuvabaks. Siit tõukub keeruline küsimus, kuidas tagada tõrgeteta elektrivarustus olukorras, kus paljud tootmisvõimsused pole juhitavad. Ja veel: kasvuhoonegaaside teise suure allika – transpordisektori – väljavaated pole kuigi selged. Nii prognoosib näiteks OECD, et aastaks 2050 kasvab rahvusvaheline kaubavahetus praegusega võrreldes rohkem kui kolm korda. Lisaks nähakse ka ELis ette, et vähemalt lähikümnendeil suureneb inimeste liikuvus ning seetõttu ka sõiduautode kasutus ja sellega kaasnev heide. Ka on lendamine muutunud järjest rohkematele inimestele taskukohaseks ning selgi on kliimale oma mõju.