Viimased sangarid: särgitootja Sangar koondamislugu õmbleja pilgu läbi

Tartu, Annelinn, 21. juuni 2019. Legendaarsest õmblusvabrikust Sangar voorivad välja pidulikult riides töötajad, näpus roos ja tänukiri. Tippajal pea tuhandele tööd pakkunud tootmisele on pandud punkt.

Kanal 2 ja Postimees jälgisid viie kuu jooksul kahe naise teekonda koondamisest uue töökoha leidmiseni.

30-aastase Sangari staažiga õmbleja ja triikija Ülle Kärner kuu aega enne koondamist. Töö kaotamisest rääkimine tõi Üllele pisarad silma ning õmblus läks viltu. Foto: Kaader videost

Ligi kolm kümnendit särkide õmblemist

On karge maihommik. Nii nagu viimased 29 aastat, seab õmbleja Ülle Kärner (46) ka täna kell seitse sammud Sangari poole. Ta elab töökohast lühikese jalutuskäigu kaugusel. Kogu tööelu on ta seda teed käinud.

Naine meenutab oma esimest tööpäeva. «Ärevus oli suur. Nagu lapsel, kes läheb esimesse klassi,» lausub Kärner. Juba lapsena meeldis talle nukkudele riideid õmmelda, kuid siis ei kujutanud ta ette, et temast saab ühel päeval professionaalne õmbleja.

Toona, ligi kolm kümnendit tagasi, ei küsitud tööle soovijailt CVd. Vestlusele tööandjaga järgnes neli kuud õppeklassis, kus õmblejaks soovijad proovile pandi.

«Vene ajal oli raske, sest paljusid asju polnud saada. Olin nii õnnelik, et meil toodeti teksapükse. Nii uhke tunne oli, kui sain siit oma esimese paari!» räägib Kärner. Kunagiste aegade meenutamise ajal õmbleb ja triigib ta vanglavormi hõlmasid. Lobisemiseks palju mahti pole, sest päevanorm – 430 ühikut – tuleb täis saada.

Sangari firmamärk on triiksärk. «Kõik naised on meil tublid ja panustavad sellesse, et mehed kenad välja näeksid. Triiksärgiga meest on hea vaadata!» ütleb Kärner, kelle mehe kapist leiab ainult ühe firma särke.

Nii nagu aastakümned tagasi, valmib särk liinitööna mitmes etapis. «Igaühel on oma operatsioon. Kes teeb kraesid, kes hõlmasid, kes varrukaid – see on kõik inimeste vahel ära jagatud,» selgitab Kärner. Õmmelda tuleb millimeetri täpsusega. Kui õmbled mööda, tuleb kõik üles harutada.

Kuidas valmib särk?

28 aastat Sangaris töötanud Raidi Ojametsa ülesanne oli kokku õmmelda särgi seljaosa, passed ja hõlmad. Foto: Kaader videost

Müüja asemel kleepijaks

Konveieriliini keskosas töötava Kärneri juurest liiguvad särgid järgmiseks etapiks edasi Raidi Ojametsa (46) juurde, kes on Sangaris töötanud 28 aastat. Ojamets tunnistab, et omal ajal unistas ta müüjaametist. Aga jõudis hoopis siia. Ta on pälvinud Sangari aasta parima õmbleja tiitli ning võib seda tööd enda sõnul teha ka kinnisilmi.

Konveieri teises otsas töötab Irina Lebedeva (49), kel läheb Sangaris 15. aasta. «Mina kleebin mansettide, kraede ja hõlmade vaheriideid. Nii meeste kui ka naiste särgi materjal muutub kõvaks ning siis on ta ilusti fikseeritud,» selgitab ta, näidates kanga läikivat osa, mis on kaetud liimiga. Selle peale asetab ta liimita kangatüki, paneb need kokku ja pressi alt läbi käies muutub see jäigaks.

15 aastat Sangaris töötanud kleepija ja dubleerija Irina Lebedeva oma töökohal pressimasina ees. Irina kleebib mansettidele, kraedele ja hõlmadele vaheriide. Peale koondamist saab ta sarnast tööd teha vaid ühes firmas. Foto: Kaader videost

Kleepijaõpilaseks tulles pani teda imestama see, kui kiiresti kõik töötavad. Esimesel tööaastal ostis ta järelmaksuga õmblusmasina ja hakkas kodus harjutama: piilus, kuidas naised töö juures tegutsevad, ja mõtles kodus välja, kuidas seda järele teha. «Ma pole mitte kunagi kahetsenud, et siia sattusin. Mulle meeldib mu töö,» ütleb ta.

Tootmine käib 23-aastase tööstaažiga tootmisjuhi Ene Soku (47) valvsa pilgu all. «Meie suurim vara on inimesed ning nende abiga tuleb ettevõtte eesmärgid saavutada. Istume siin kangarullide taustal, aga ühel hetkel saab sellest kangast särk. Mina juhingi kõiki neid protsesse, mis viivad särgi valmimiseni,» sõnab ta.

23 aastat Sangaris töötanud tootmisjuht Ene Sokk. Just tema pidi teavitama töötajaid kollektiivsest koondamisest ning tagatipuks ka iseenda. Foto: Kaader videost

Tootmisjuht Sokk meenutab maikuu teist päeva aastal 2018, kui inimesed said koondamisteated. «Need päevad…» ohkab ta, «see on raske, kui kodu ära kaob.»

Emotsionaalselt raske aeg

Sokk ütleb, et temal aitas emotsioonidega toime tulla kodune tugi. «Mul on ääretult tore perekond: mees ja lapsed, kes aitavad sellest üle saada. Tööl olen proovinud olla inimene, kelle poole saab alati pöörduda,» lausub ta.

Kärner tunnistab, et vahel võis aimata, et ettevõttel läheb halvasti. Kuid seda, et see koondmaisteateni jõuab, poleks ta uskunud.

Tipphetkel ehk nõukogude ajal töötas Sangaris ligi tuhat inimest. 2018. aasta juuli lõpu seisuga oli ettevõtte palgal 197 inimest. Suurtellija kaotamise tõttu asus firma otsi kokku tõmbama eelmise aasta augustis – siis kaotas töö 58 inimest.

Irina Lebedeva, Ülle Kärner ja Raidi Ojamets võivad vabriku kohvikus lõunasöögiks lubada poole tunni pikkust pausi. Foto: Kaader videost

Allesjäänutest pandi kokku kolme liini asemel üks tootmisliin. Kärner meenutab, et 30 aastat tagasi töötas sama korruse peal kolm liini – ja veel kahes vahetuses. Alumisel korrusel oli juurdelõikus, ka seal töötati kahes vahetuses.

Vaid mõni kuu hiljem, selle aasta 21. märtsil said koondamisteate veel 49 inimest. Alles jäid konstruktorid ja rätsep, kes valmistavad näidiseksemplare.

Kärner nendib, et siis muutusid inimesed närviliseks, ei osanud enam kuidagi olla. Paljud ei kujuta tema sõnul elu väljaspool Sangarit ettegi. Eriti need, kes on eluaeg ainult õmmelnud, nagu ta isegi.

«Igaüks läheb oma teed.» Kärneri silma tikuvad pisarad ja õmblus läheb viltu. «Eks tuleb harutama hakata, muud varianti ei ole,» ohkab ta ning asub viga parandama.

Koju nutma ei jää

Kuigi sisemine kell äratab Kärneri varahommikul, tuleb viimasel tööpäeval Sangarisse minna alles lõuna paiku. Ajakirjanikud pole pidulikule lõpustseremooniale oodatud. See-eest on viimaste töötajatega hüvasti jätmas ka legendaarne Sangari direktor, 1963. aastal 28-aastasena õmblusettevõtte juhiks saanud Jüri Kraft.

Viimane tööpäev. Koondatud sangarid lahkuvad pappkastid käes ja roosid näpus. Foto: Kaader videost

«Suur aitäh talle selle eest, et ta andis nii paljudele tööd. Kõik, kellega olen Tartus suhelnud, on kunagi Sangaris töötanud,» ütleb Lebedeva. Kärner lisab, et Jüri Kraftil on kõige rohkem kahju, et asjad nii läksid. «Talle tegi alati rõõmu, kuidas naised talle naeratasid. Talle meeldis meiega juttu ajada.»

Koondamispäev 21. juuni. Kõik töötajad lahkusid ettevõttest isikliku tänukirjaga. Foto: Kaader videost

Pärast lõputseremooniat ütleb Lebedeva, et maksab koondamistasudest ära laenud ja käib õega – kes samuti Sangaris töötas – restoranis. Mis saab edasi? Lebedeva ja Kärneri jutt on üks: kassapidajaks ega hooldajaks nad ei soovi. Kärner on veendunud: «Sangari naised on tugevad. Peame vastu ja läheme eluga edasi. Koju nutma ei jää.»

Kaks nädalat hiljem seab Kärner sammud töötukassasse. Võtab ennast töötuna arvele ja käib konsultatsioonis. Kui seal küsitakse, mis valdkonnas ta sooviks jätkata, kõlab kindel vastus: ikka õmbluses. «Ja kui sellel alal ei ole enam tööpakkumisi, siis tuleks koolitusi võtta. Inglise keelt hakkan kohe juurde õppima,» räägib ta.

Ülle Kärner võttis Töötukassas end arvele kaks nädalat pärast koondamist. Õmblejana jätkamiseks sai ta kolme kuu jooksul ainult kaks pakkumist. Foto: Kaader videost

Sangarite uus algus

Kärner, Lebedeva ja veel viis endist sangarit töötavad nüüd Tartu õmblusfirmas Club Fashion. Nende käte all valmivad särgid jõuavad Rootsi turule. Uues töökohas on maht väiksem: kui Sangaris pidi päevas valmima 430 riideeset, siis seal 150.

«CV-keskuses on palju töökohti. Mine kas või homme tööle,» ütleb Kärner, kuid nendib, et just õmblejana on raske tööd leida – tema sai kuu jooksul vaid kaks pakkumist.

Sangaris kleepimise ja dubleerimisega tegelenud Lebedeval tuli uueks ametiks ümber õppida. Nüüd tegeleb ta kraede ja mansettide ümberpööramisega, mis paneb kätele suure koormuse. Käte toonuse tõstmiseks võimleb ta igal hommikul.

Sangar ja tema pikaaegsed töötajad käivad nüüd eri radu. Koondamislained Eesti rõivatööstuses pole aga lõppenud. Sel sügisel kordub Sangari lugu rõivafirmas Baltika. «Ma soovin kõikidele Sangari ja Baltika naistele öelda, et nad ei annaks alla, ei istuks kodus ega nutaks, vaid otsiksid aktiivselt tööd,» annab Lebedeva oma kogemuse põhjal nõu.

Lahkudes kustuta valgus: Sangari tootmisjuht Ene Sokk on üks viimastest, kes töölt lahkub ning just tema lülitab tsehhis välja lambid. Foto: Kaader videost

Särgid valmivad nüüd peamiselt Ukrainas

Siinse tootmise sundis sulgema tööjõukulude kiire kasv. Nüüd valmivad särgid peamiselt Ukrainas, seda ettenägelikult juba 2015. aastast. Teinekord toodetakse ka Poolas, Rumeenias või Eestis OÜ-s Club Fashion, kus töötavad mitmed endised Sangari õmblejad.

Töötukassa andmetest selgub, et 1. oktoobriks on õmblusfirma 110 koondatust ennast töötukassas arvele võtnud 79, kellest omakorda tööle on saanud 38.

Näiteks on neist saanud teenindajad poes, toitlustusasutuses ja puhastusteenustes, insuldikeskuse põetaja ja sünnitusjärgne hooldaja. On ka neid, kes on jäänud vanade liistude juurde.

Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson nendib, et rõivatööstuses saavad hakkama mõned väikesed brändid Tallinna Telliskivi loomelinnakus, kuid masstootmine on Eestis kehvas seisus: seal töökohad pigem kaovad.

Peterson soovitab inimestel, kes teenivad kuus 500–700 eurot, minna töötukassasse, et uurida teiste võimaluste kohta. Tema soovitab juba enne koondamisteate saamist mõelda, mis võiks olla järgmine töökoht. «Näeme tihti, kuidas kollektiivse koondamise risk võib teada olla juba kolm või viis aastat, aga inimesi hoitakse kinni lõpuni, neid ei lubata isegi koolitustele, enne kui koondamisteade on käes. Moraalset vastutust silmas pidades tuleks töötajatega ausalt rääkida,» lausub ta.

Toimetajad: Holger Roonemaa, Henrik Ilves

Veebidisain: Heleri Kuris, Aarne Seppel