Mari Mets: kättpidi prügis

Mari Mets Foto: Tairo Lutter

Ilus on vaadata, kuidas kenad, puhtad ja viisakad inimesed ajavad päise päeva ajal oma käsi prügikasti.

Laupäeval kõndis minu ees Viru keskuses noor hipster – must müts peanupul ja suured ümmargused prillid ees. Järsku tegi vasakpöörde, kiikas hindavalt sisse ja tõmbas väikesest prügikastist välja tühja pudeli. Pani selle käes olnud paberkotti ja jätkas teed.

Viis minutit hiljem ootas proua Gonsiori tänaval bussi. Samamoodi igati kena ja viisakas daam, mitte mingi prükkar. Peatuses aega parajaks tehes piilus ta samuti prügikasti. Tõmbas sealt midagi välja – ilmselt pudeli –, pani selle kotti ja puhastas veel taskust võetud salvrätiga prügikastiava ümbruse ära. Kaks sellist prügiväärindajat viie minuti sees, uskumatu!

Üleeile kirjutas Virumaa Teataja juba rutiiniks saanud pühapäevase Rakvere plogging’u ehk jooksutiiru ajal prügi korjamise tulemustest: kolme inimese peale 200 liitrit prahti, peaasjalikult maha visatud plastpakendid. Prügijooksjate grupp käib seal üle nädala mõnekilomeetrisel tiirul.

Eesti pandipakendi süsteem on kahtlemata efektiivne – oma tee leiab tagastuspunkti üle 90 protsendi Eesti taarast, praeguseks ligi 15 aastaga juba 3,8 miljardit purki ja pudelit. Tühjaks joodud pudeli tagastamisel on hea motivatsioon, selle eest saab ju raha. Prügilaviinide all ägavas Kagu-Aasias, kus saadetakse kohati endiselt prahti laevadega merele, katsetatakse kohalikku alternatiivi: iga kokku kogutud kahe kilo plastprügi eest antakse Filipiinidel paaris vaeses külas kohalikele vastu kilo riisi.

See peakski olema pealekasvava põlvkonna uus prüginormaalsus – mitte märgata prügikastis ainult endale kasulikku asja, vaid ka näiteks lihtsalt korralikku pakendit, mille saab õigesse kohta sorteerida.

Ilmselt ei ole meil siin vaja meelitada inimesi toiduga prügi koguma. Vähemal ei tohiks olla. (Plast)pakendid, mis moodustavad meie prügist lõviosa, võiks viia igaüks ise selleks ette nähtud kohta – pakendikonteinerisse. See, et muretsetakse rohkem kui kord aastas ilusa ilma ja suure kampaaniaga hoogtöö korras peale endast maha jäetu ka teiste tekitatud prügi pärast, on juba muljet avaldav.

See peakski olema pealekasvava põlvkonna uus prüginormaalsus – mitte märgata prügikastis ainult endale kasulikku asja, vaid ka näiteks lihtsalt korralikku pakendit, mille saab õigesse kohta sorteerida. Pead tõstvate prügientusiastide kõrval tuleb põhitöö mõistagi ära teha ikka igaühel ise, et meie sorteeritud prügi ei jõuaks õigesse kohta vaid tänu vähemuse killukesele. Eesti majapidamistes aastas tekkivast 206 000 tonnist prügist sorteeritakse praegu liigiti ära pisut üle poole. Uuesti võetakse ringlusse samuti umbes pool olmejäätmetest. Prügikultuuri arendajate pingutuste kõrval võiks jõudsalt kasvada nende hulk, kes oma prügiga ise tegelevad ja siis prügijooksuringilegi lähevad.