Juhtkiri: süvariik mässab. Või siis mitte

15. oktoobri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Helir-Valdor Seeder ja Eesti Pank. Mart Järvik ning veterinaar- ja toiduamet. Mart ja Martin Helme ning... Millisest riiklikust asutusest me alustame? Kas politsei- ja piirivalveametist, mille juhti nad proovisid ametist tagasi astuma panna?

Eestis on täheldada tendentsi, et mõjukad poliitikud vastandavad end riigile, täpsemini mõnele selle instantsile või ametkonnale. Jäävad mõnes põhimõttelises küsimuses tugevalt eriarvamusele või kritiseerivad selle juhti või kogu asutuse tegevust nii, et laaste lendab.

Seda kõike on tehtud ka varem. Meenutagem kas või Edgar Savisaare mõne aasta tagust «tsiviliseeritud umbusaldusavaldust prokuratuurile, kapole ja kohtuvõimule» ehk Keskerakonna kongressil tehtud ettekannet, milles ta ütles, et partei seob end uue põhikirjaga Eesti õigussüsteemist lahti.

Ent ärgem unustagem siinkohal, et Savisaar polnud toona valitsuskabineti liige. Seeder pole samuti, kuid ainult seepärast, et ta niimoodi otsustas. Ta on kolmandikku ministrikohtadest hoidva koalitsioonierakonna juht, kes hurjutas eile Eesti Panka pensionireformi teemal varasemate seisukohtade korrutamise pärast. Nagu seisis partei pressiteate pealkirjas: «Seeder: Isamaa ootab jätkuvalt Eesti Panga analüüsi, mitte varasemate jutupunktide kordamist».

Tõepoolest, ehkki Eesti Panga pressikonverents oli eile, avaldatakse reformi mõjuanalüüs täismahus alles kuu lõpus – umbes samal ajal, kui vastav eelnõu loodetakse riigikogusse saata. Niisiis võib naljatamisi öelda, et keskpank saanuks Isamaa avaldusele reageerida omapoolse teatega: «Eesti Pank ootab Seedrilt jätkuvalt analüüsi, mitte varasemate jutupunktide kordamist».

Loomuldasa peaks just meie oma eksperdid olema need, kelle arvamusi ja järeldusi enne otsustama hakkamist kõige enam oodatakse ja hinnatakse.

Mõnel muul ajal võiks keskpanga ja Helir-Valdor Seedri erimeelsused selle üle, kas pensionireform on hea või halb plaan, mõjuda isegi märgina sellest, et asjaosalised mõtlevad pingsalt kaasa. Kuid teadupärast on EKRE poliitikud toonud Eestis käibele mõiste «süvariik» ehk maalinud pilti ametnike vandeseltsist. Niisuguse jutu foonil tekivad ka Seedri kriitikale teistsugused varjundid.

Mõnevõrra lihtsustatult võib riiklik instants ilmutada neid puudutava valitsuse plaani suhtes tõrksust kahel põhjusel: kas plaan on kehv või on ametkond tõepoolest muudatuste suhtes põhjendamatult tõrjuv. Ent kuidas teha kindlaks, kus ja kui palju on ühel või teisel juhul tõde?

Ühtpidi teevad kõik vigu, mistap tasub ka riigiasutuste suhtes hoida kriitikameelt. Kuid teistpidi töötavad neis meie oma eksperdid, eri valdkondade hästi haritud asjatundjad. Loomuldasa peaks just nemad olema need, kelle arvamusi ja järeldusi enne otsustama hakkamist kõige enam oodatakse ja hinnatakse. Selleks meil neid vaja ongi.

Mida levinumaks muutuvad valitsevate poliitikute vaidlused eri riigiasutuste ekspertidega, seda suurema umbusuga tuleks suhtuda tõlgendusse, et ametnikud ei saa riigijuhtide headest kavatsustest aru. Võibolla pole plaanid ikkagi piisavalt läbimõeldud.

Igatahes mõjub ametnike arvamuste ja hinnangute kritiseerimine iga korraga üha kulunuma ja laisema võttena. Rohkem teravaid mõtteid!