Mihkel Mutt: vähemuse diktatuur ja kannatuste kaotamine

Rahvaste pall. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Hingelised kannatused kuuluvad olemuslikult inimmaailma ja ergutavad muutustele, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Äsja meedias peetud väikese kirelahingu rahvaste palli üle võiks muigega kõrvale jätta kui värvika pentsiku episoodi. Kummatigi seonduvad sellega laiemad ja väga olulised suundumused nüüdisühiskonnas. Esiteks soov kannatused inimmaailmast välja juurida, teiseks vähemuse diktatuur enamuse üle.

Kannatusi on palju ja mitmesuguseid. Tarbetuid, alandavaid ja segavaid nende seast tuleb mõistagi vähendada: haigused, nälg, vaesus, kodutus, sõjad, looduskatastroofide tagajärjed jne. Aga mõned hingelised kannatused kuuluvad olemuslikult inimmaailma. Näiteks me kõik leiname oma lähedasi, kes lahkuvad enne meid. Ka on inimesed võimetelt ja muude omaduste poolest ebavõrdsed, mistõttu mõne positsioon elušansside mõttes on halvem kui teisel. Sellega kaasnevad emotsioonid, mille hulgas on samuti olulisel kohal kannatus. Ent kas see on ikka läbinisti halb?

Rahvaste palli demoniseerijad tõid selle mängu ebainimlikkusest muuhulgas järgmise näite. Kujutlege, kaptenid valivad oma meeskonda mängijaid, aga sind ei võeta kuni peaaegu lõpuni, sest sa oled kehv mängija (vabandust, mitte kehv, vaid alternatiivsete mänguoskustega).

Selge see, et kui keegi sind ei taha, siis enesetunnet see vaevalt tõstab. Aga kas see ei tekita ka trotsi? Ma veel näitan neile, milleks ma suuteline olen!

Ehk meenub mõnelegi, kuidas kunagi läbi elatud alandus või solvumine pani end kokku võtma ja treenima? Või pani end pingutama mõnel teisel alal, et selle kaudu tasa teha seda, mis nappide füüsiliste eelduste tõttu võimatu?

Võib-olla too, keda kumbki kapten oma meeskonda ei tahtnud, juhib praegu rahvusvahelist korporatsiooni? Võibolla too, kes sai palliga lataka vastu nägu, istub praegu riigikogus?